Eestlaste mälestusi lapsepõlvest
„Igal ajastul on oma kasvatusviisid. Mõni jätab jälje ihule, mõni südamele, mõni mälule.“
Vanades Eesti taludes oli üks ese, mida lapsed tundsid hästi.
See polnud mänguasi.
See polnud tööriist.
See oli vitsakimp.
Sageli rippus ta uksepiida kõrval, rehetoas või aida räästa all. Mõnes kodus kasutati seda harva, mõnes sagedamini. Vahel piisas juba pilgust vitsale, et laps oma teo üle järele mõtleks.
Täna räägivad vähesed sellest ajast.
Kuid vanemate inimeste mälestustes elab see veel edasi.
„Vits seisis seinal.“
Üks vana mees meenutas: „Ma ei mäleta enam, mitu korda ma vitsa sain.
Aga ma mäletan seda vitsakimpu.
Ta rippus alati samas kohas.
Vahel ei puudutanud seda keegi mitu kuud.
Ometi piisas teadmisest, et ta on seal.“
„Valusam oli häbi.“
Üks vanaema rääkis: „Ausalt öeldes ei olnud kõige hullem valu.
Hullem oli see tunne, et olin ema kurvaks teinud.
Pärast istusin üksinda õues ja mõtlesin kaua.
Täna ma enam ei mäleta valu.
Aga ema pisaraid mäletan.“
„Kõik oli teisiti.“
Üks endine kooliõpetaja ütles: „Tolle aja inimesi ei saa hinnata tänapäeva mõõdupuuga.
Nemad tegid nii, nagu neid endid oli kasvatatud.
Paljud uskusid siiralt, et karmus kasvatab tugeva inimese.“
Ta jäi hetkeks vait.
„Mõnikord kasvatas.
Mõnikord mitte.“
Vana õunapuu all
Küla vanim mees vaatas kord vana õunapuud.
„Kas tead,“ ütles ta lapselapsele, „see puu nägi rohkem vitsakimbusid kui sina kunagi näed.“
„Kas vanasti oldi siis kurjemad?“
Vanaisa raputas pead. „Ei. Vaesemad. Väsinumad. Elu oli raskem. Ja inimesed ei teadnud alati teistsuguseid viise.“
Mis jäi alles?
Kui küla vanimad inimesed kokku said, rääkisid nad vahel oma lapsepõlvest.
Keegi ei naernud.
Keegi ei uhkustanud.
Nad lihtsalt meenutasid.
Mõni ütles: „Mina sain vitsa ja kasvasin inimeseks.“
Teine vastas: „Mina otsustasin, et minu lapsed enam ei saa.“
Ja mõlemad rääkisid oma tõtt.
Vitsakimp on tänaseks enamasti kadunud.
Kuid küsimus kasvatamisest on jäänud.
Iga põlvkond otsib ikka sama vastust:
Kuidas kasvatada last nii, et temas kasvaks vastutus, mitte hirm?
Minevikku ei saa muuta.
Aga minevikust saab õppida.
Kui kuulame vanu mälestusi avatud südamega, ei pea me neid õigustama ega hukka mõistma.
Piisab sellest, et mõistame.
Sest mõistmine on sild mineviku ja tuleviku vahel.
Ja võib-olla ongi see selle vana vitsakimbu kõige suurem pärand.
Mitte valu.
Vaid tarkus küsida: „Kuidas saan mina järgmisele põlvkonnale edasi anda rohkem armastust, rohkem kuulamist ja rohkem mõistmist, kui mina ise sain?“