„Ole vahva ja tugev! Ära karda ja ära kohku, sest Issand, su Jumal, on sinuga kõikjal, kuhu sa lähed.“
– Joosua 1:9
Ühel päeval küsis õpilane õpetajalt: „Õpetaja, miks on nii raske teha seda esimest sammu? Miks ma tean sageli, mida peaksin tegema, aga jään ikkagi paigale?“
Õpetaja naeratas. „Sest inimese suurim vangla ei ole tavaliselt kivimüüride taga.“
„Kus siis?“
„Tema enda mugavustsoonis.“
Õpetaja ja õpilase vestlus
Õpilane: „Kas mugavustsoon on siis halb?“
Õpetaja: „Ei.“
„Kas see polegi koht, kus tunneme end turvaliselt?“
„On küll. Nagu sadam on laevale turvaline.“
„Aga…“
„Kas laev ehitati selleks, et jääda sadamasse?“
Ă•pilane raputas pead.
„Ei.“
„Milleks siis?“
„Et minna merele.“
Ă•petaja noogutas.
„Nii on ka inimesega.“
Tähendamissõna – Kotkas kaljuserval
Kõrgel kaljuserval kasvas kotkapoeg.
Pesa oli soe.
Tuul sinna peaaegu ei ulatunud.
Toitu toodi iga päev.
Ăśhel hommikul lĂĽkkas vana kotkas poja pesa servale.
Poeg ehmus.
„Ma kukun!“
„Võib-olla.“
„Ma kardan!“
„Ma tean.“
„Miks sa seda teed?“
Vana kotkas vastas rahulikult: „Sest kui sa jääd siia, ei kuku sa kunagi. Aga sa ei lenda ka kunagi.“
Poeg sulges silmad.
Astus.
Esimesel hetkel tundus, et ta langeb.
Siis sirutusid tiivad.
Ă•hk kandis.
Alles nüüd mõistis ta, et tiivad ei olnud loodud pesas hoidmiseks.
Need olid loodud lendamiseks.
Tarkusehetk
Õpetaja küsis: „Kas tead, mis oli kotkapoja suurim vaenlane?“
„Hirm?“
„Ei.“
„Mis siis?“
„Liiga mugav pesa.“
Ă•pilase taipamine
Õpilane jäi vaikseks.
„Kas sellepärast korduvadki elus samad olukorrad?“
„Sageli küll.“
„Mitte selleks, et meid karistada?“
„Ei.“
„Vaid selleks, et kutsuda meid järgmisele tasemele?“
Ă•petaja naeratas.
„Just.“
„Jumal ei ava alati kõigepealt ust.
Vahel annab Ta kõigepealt julguse astuda.“
Mugavustsoon ei ole vaenlane. Ka puu vajab rahulikku talve, et juuri kasvatada, ja lind vajab pesa, kus sirguda.
Kuid pesa ei ole mõeldud eluaegseks koduks.
Samamoodi ei ole mugavustsoon loodud selleks, et sinna igaveseks jääda. See on koht, kus kogume jõudu enne uut sammu.
Kõik, mis elab, kasvab.
Kõik, mis kasvab, muutub.
Ja kõik, mis muutub, peab ühel hetkel julgema jätta seljataha selle, mis oli tuttav.
Võib-olla ei kutsu elu sind täna tegema hiiglaslikku hüpet.
Võib-olla kutsub ta sind tegema ainult ühe väikese sammu.
Sest sageli ei muuda meie elu mitte üks suur otsus, vaid väikesed julged sammud, mida kordame päev päeva järel.
„Vaata, mina teen uut – see juba tärkab. Kas te ei märka seda?“
– Jesaja 43:19
„Sest me käime usus, mitte nägemises.“
– 2. Korintlastele 5:7