Elas kord mees, kes oli eksinud. Tema tegu oli raske ja tema süda oli rahutu.
Ta toodi kuninga ette – paleesse, kus iga samm kajas nagu süüdistus.
Kuningas istus kõrgel troonil, silmad rahulikud, hääl selge.
„Sinu tegu nõuab karistust,“ ütles ta. „Seadus näeb ette surma.“
Rahvas vaikis.
Aga siis lisas kuningas midagi ootamatut: „Ma annan sulle valiku.
Sa võid valida võlla… või minna läbi selle musta, pimeda raudukse.“
Kõik pilgud pöördusid saali serva poole.
Seal seisis suur uks – tume, massiivne, ilma märgita, ilma aknata.
Ta ei avanud midagi nähtavat. Ta ei lubanud midagi kindlat.
Süüalune vaatas kord nööri, kord ust.
Nööri ta mõistis. Uksest ta ei teadnud midagi.
Tema süda lõi kiiresti. „Ma valin võlla,“ ütles ta lõpuks.
Rahvahulk ohkas. Kõik oli tuttav. Kõik oli selge.
🌑 Hetk enne lõppu
Kui nöör juba rippus ja timukas astus lähemale, pöördus mees veel kord kuninga poole.
„Ütle mulle… mis on selle musta ukse taga?
Nüüd võid rääkida. Ma ei saa seda kellelegi edasi öelda.“
Kuningas vaatas teda pikalt. Ja siis ta naeratas kurvalt. „Seal on vabadus.“
Rahvahulk tõmbas hinge kinni.
„Aga inimesed kardavad tundmatust rohkem kui kindlat surma.
Nad eelistavad tuttavat valu võõrale võimalusele.“
Mees sulges silmad. Ta mõistis – aga liiga hilja.
🌿 Pärimuslik tarkus
Vanarahvas ütleb: „Tundmatu uks ei ole alati vangla. Mõnikord on see ainus tee välja.“
Inimene kardab seda, mida ta ei näe. Ta eelistab isegi kannatust, kui see on tuttav.
Aga suurimad muutused algavad seal, kus julgus astub läbi ukse, mille taga ei ole garantiid –
vaid võimalus.
🔓 Sügavam tähendus
Must uks ei ole alati füüsiline. See võib olla:
-
otsus lahkuda harjumuspärasest elust,
-
julgus tunnistada tõde,
-
samm mugavustsoonist välja,
-
andestamine,
-
enese muutmine.
Võllas on kindlus. Uks on risk. Aga ainult üks neist viib edasi.