đŸ”„ 10.08 – LauritsapĂ€ev (rahvakalendri tĂ€htpĂ€ev)

đŸ”„LauritsapĂ€ev oli vanarahva jaoks suve murdepunkt.

See pĂ€ev kandis endas: tule vĂ€ge, kĂŒpsemise aega, vaikset teadmist et suve kĂ”rghetk hakkab mööduma.

Õhk vĂ”ib veel olla soe, aga hommikud muutuvad jahedamaks.
PĂ”llud seisavad raskete viljapeade all ning looduse hingamises on juba tunda sĂŒgise esimest sammu.

Vanarahvas ĂŒtles: „Laurits kĂŒpsetab marjad valmis.“

See tĂ€hendas: marjad muutuvad magusaks, vili hakkab lĂ”plikult kĂŒpsema, maa valmistub lĂ”ikusajaks.

đŸ”„ Tule ja kuumuse pĂ€ev

LauritsapÀeva peeti vanasti ka tulega seotud pÀevaks.

Usuti, et selleks ajaks on:

  • pĂ€ikese jĂ”ud saavutanud oma kĂŒpsuse
  • maa saanud kĂ€tte suurema osa suvesoojast
  • loodus hakanud tasapisi rahunema

Vanarahvas jÀlgis tÀhelepanelikult: ilma, tuuli, taeva mÀrke.

Sest inimene elas loodusega samas rĂŒtmis.

Nagu lind tunneb enne rÀnnet muutuvat Ôhku, nii tundis ka vana talurahvas, et aastaring pöördub vaikselt jÀrgmise aja poole.

đŸ”„ Looduse tarkus ja inimese elu

LauritsapÀev Ôpetab, et igal leegil on oma aeg pÔleda.

Noorus vÔib olla nagu jaanituli: tugev, sÀrav, tormakas

Aga kĂŒpsus meenutab rohkem augustiĂ”htut: vaiksemat, sĂŒgavamat, rahulikuma valgusega.

Vanarahvas ĂŒtles: „KĂŒps vili ei lĂ€rma.“

Nii Ă”petab ka loodus, et tĂ”eline kĂŒpsus ei vaja liigset nĂ€itamist.

Viljapea, mis on tĂ€is tera, kummardub maa poole. TĂŒhi pea seisab pĂŒsti.

đŸ”„LauritsapĂ€ev ja inimese sisemine tuli

Vanasti kardeti lauritsapĂ€eval hooletut tulega ĂŒmberkĂ€imist, sest usuti, et tuli vĂ”ib sel ajal olla eriti „elav“.

Aga selles peitub ka sĂŒgavam tarkus.

đŸ”„ Inimese sees elab samuti tuli: viha, kirg, tahe, armastus, elujĂ”ud.

Kui tuli on tasakaalus, annab ta: soojust, valgust, jÔudu.

Kui tuli pÀÀseb kontrollita, vĂ”ib ta pĂ”letada nii inimese enda kui ka teiste sĂŒdameid.

Vanarahvas teadis: „Tuli on hea sulane, aga halb peremees.“

đŸ”„Augusti vaikne pöördumine

LauritsapĂ€ev meenutab, et elu liigub alati ringina: kasvamisest kĂŒpsemisse, valgusest vaikusesse, suvest sĂŒgisesse.

Nagu pĂ€ike loojub igal Ă”htul rahulikult, nii Ă”petab ka elu inimest: mitte klammerduma mööduva kĂŒlge, Ă”ppima mĂ€rkama iga aja ilu.

Sest ka kĂŒpsev pĂ”ld on ilus. Ka vaiksem valgus on ilus.
Ja ka inimene, kes on lĂ€bi elanud palju, vĂ”ib kanda endas kĂ”ige sĂŒgavamat soojust.

VĂ”ib-olla peitubki LauritsapĂ€eva suurim tarkus teadmises: „KĂ”ik, mis kĂŒpseb rahulikult, kannab endas rohkem elu kui see, mis pĂ”leb liiga kiiresti.“

đŸ”„đŸ”„đŸ”„

Ostukorv