Vana tarkus. Uus lugu. Sinu enda taipamine.
âKĂ”ik muutub, miski ei hĂ€vi.â
â Ovidius, âMetamorfoosidâ
đŠ Ovidiuse âMetamorfoosidesâ muutuvad inimesed puudeks, lilledeks, lindudeks ja tĂ€htedeks. Need on mĂŒĂŒdid, kuid nende taga peitub ĂŒks vĂ€ga inimlik tĂ”de: elu ei pĂŒsi kunagi pĂ€riselt paigal.
Meie ĂŒmber muutuvad aastaajad, inimesed ja olud. Meie sees muutuvad mĂ”tted, unistused ja arusaamad.
Kuid kÔige raskem pole alati muutus ise.
Vahel on kÔige raskem lahti lasta sellest, kes me enne muutust olime.
đŠ TĂ€hendamissĂ”na âLiblikas, kes igatses röövikuksâ
Ăhel hommikul Ă€rkas liblikas ja vaatas oma tiibu.
Need olid kaunid, kuid vÔÔrad.
âMa tahan tagasi,â sosistas ta. âRöövikuna teadsin vĂ€hemalt, kes ma olen.â
Ta otsis ĂŒles vana puu, mille lehtedel oli kunagi roomanud.
âPalun ĂŒtle mulle,â kĂŒsis liblikas, âkuidas ma saan tagasi selleks, kes olin?â
Puu vaikis kaua ja vastas: âSa ei saa.â
Liblikas kurvastas.
âKas siis kĂ”ik, mis ma olin, on kadunud?â
âEi,â ĂŒtles puu. âRöövik ei kadunud. Ta sai sinuks.â
Liblikas vaatas oma tiibu uuesti.
Esimest korda ei nÀinud ta neis enam kaotust.
Ta nÀgi teekonda.
Ja lendas.
đŠ Elutarkuse vahetus
Ăpilane: Ăpetaja, miks me kardame muutusi, isegi kui teame, et need kuuluvad elu juurde?
Ăpetaja: Sest tuttav annab turvatunde. Isegi vana king vĂ”ib tunduda mugavam kui uus tee.
Ăpilane: Aga kuidas teada, millal tuleb millestki lahti lasta?
Ăpetaja: KĂŒsi endalt: âKas ma hoian sellest kinni armastusest vĂ”i hirmust?â
Ăpilane: Aga kui muutus ei olnud minu valik?
Ăpetaja: Siis on sinu valik selles, kuidas sa sellele vastad. Me ei vali kĂ”iki sĂŒndmusi, kuid saame sageli valida jĂ€rgmise sammu.
Ăpilane: Kas muutumine tĂ€hendab, et pean vanast endast loobuma?
Ăpetaja: Ei. Tark muutumine ei kustuta minevikku. Ta vĂ”tab sealt kaasa selle, mis on vÀÀrtuslik, ja jĂ€tab maha selle, mida enam pole vaja kanda.
Ăpilane: Nii et ma ei kaota alati seda, mis oli?
Ăpetaja: MĂ”nikord mitte. MĂ”nikord kannad seda lihtsalt uuel kujul edasi.
đŠđ Tarkusehetk
Me tahaksime vahel elult kindlust: âLas kĂ”ik hea jÀÀb tĂ€pselt selliseks, nagu praegu.â
Aga elu ei anna meile sellist lubadust.
Kevad ei jÀÀ kevadeks.
Laps ei jÀÀ lapseks.
Ăis ei jÀÀ Ă”ieks.
Ja meie ei jÀÀ nendeks, kes olime eile.
Muutumise tarkus ei seisne selles, et peaksime iga muutust armastama.
See seisneb mÔistmises, et me ei pea iga muutuse vastu vÔitlema.
MÔni muutus tuleb ise valida.
MÔni tuleb vastu vÔtta.
MÔnest tuleb lÀbi kasvada.
Ja mĂ”nikord avastame alles hiljem, et see, mida pidasime lĂ”puks, oli tegelikult ĂŒleminek.
đŠ Kui sinu elus midagi muutub, Ă€ra kĂŒsi ainult: âMiks see pidi lĂ”ppema?â
KĂŒsi ka: âMida ma sellest kaasa vĂ”tan?â
âMida vĂ”in nĂŒĂŒd maha jĂ€tta?â
âKelleks see kogemus mind kasvatab?â
Liblikas ei reeda röövikut sellega, et ta lendama hakkab.
Ta lihtsalt jÀtkab oma elu teises vormis.
VÔib-olla on meiega samamoodi.
âMuutumine ei tĂ€henda alati, et vana kaob. MĂ”nikord tĂ€hendab see, et vana tarkus saab uued tiivad.â
â Ajatu elutarkus
đŠ Ăra karda alati seda, kelleks oled saamas, ainult sellepĂ€rast, et sa pole enam pĂ€ris see, kes olid.

