„Me ei ole surelikud olendid, kes kogevad vaimset elu — me oleme vaimsed olendid, kes kogevad ajutist inimelu.“
— Pierre Teilhard de Chardin
Elu suurimad küsimused ei astu meie ette lärmakalt.
Need tulevad siis, kui maailm vaibub ja hing kuuleb iseennast.
Just nendel vaikusehetkedel küsime:
Kas see, mida ma „minaks” nimetan, võib kord kaduda?
Kas surm on lõpp — või vaid muutus?
Vanas metafüüsikas öeldakse: surma ei ole kunagi olnud. On ainult valgus,
mis vahetab vormi.
Õpetaja ja õpilase dialoog: „Mis on surm?“
Õpilane: Õpetaja… lugesin kord Nikola Tesla mõtisklust surmast. Ta ütles, et surma ei eksisteeri ja et mitte ükski inimene, kes kunagi elanud, ei ole tegelikult surnud — nad on lihtsalt muutunud valguseks.
Nikola Tesla rääkis valgusosakeste tagasipöördumisest algsesse olekusse,
varasematesse energiate vormidesse.
Ta ütles, et Kristus ja teised suured hinged teadsid seda saladust.
Ja et hing on mõnikord võrdne kõrgeima taevase valgusega.
See pani mind mõtlema:
Kas see kõik võib olla tõsi?
Kas me tõesti ei lõpe surmaga?
Õpetaja: Tesla puudutas midagi iidset.
Tõde, mida pole võimalik omada,
vaid ainult kogeda.
Keha sureb, laps. Aga sina ei ole keha.
Keha on nagu riie, mis võetakse seljast, kui see on oma teekonna lõpetanud.
Valgus, mis seda kandis, ei lõpe ega lahustu — ta naaseb allikasse, kust tuli.
Õpilane: Nii et see, mida me nimetame surmaks, on hoopis sünni tagasipöördumine?
Õpetaja: Just nii. Kui küünlaleek kustub,
kas tuli on kadunud?
Ei — ta on lihtsalt muutnud oma viisi olemas olla.
Hing ei sure. Hing vabaneb.
Õpilane: Aga miks inimesed kardavad surma, kui see on vaid valguse muutus?
Õpetaja: Sest nad samastuvad kehaga.
Kui inimene arvab end olevat ainult liha ja luu, siis iga muutus tundub ähvardav.
Aga kui ta mõistab, et tema olemus on valgus, siis ta näeb, et valgus ei saa kaduda — ta saab vaid minna sinna,
kuhu meie pilk veel ei ulatu.
Õpilane: Kas see tähendab, et meie hirm on vaid teadmatus?
Õpetaja: Just nii. Hirm sünnib unustusest.
Rahu sünnib äratundmisest.
Nikola Tesla ütles õigesti: „Hing on vahel võrdne kõrgeima taevase valgusega.“
Aga inimene unustab, ja peab end varjuks.
Õpilane: Nii et surm pole lõpp?
Õpetaja: Surm on uks alati avatud tuppa.
Ja valgus, mis sinna astub, tunneb ära kodu, kus ta on olnud enne kõike.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära küsi, kuidas surm toimib.
Küsi, mis sinus ei saa surra.
See, mis jääb ka siis, kui kõik muu vaibub,
on sinu tõeline olemus —
ja see on valgus.“
Õpilase taipamine: „Õpetaja…
Kui Nikola Tesla ütles, et miski ei kao, vaid muundub, siis ta pidas silmas hingelist valgust.
Ma mõistan nüüd: ma ei ole keha, mis lõpeb, vaid valgus, mis jätkab.
Kui surm on üleminek, siis ma ei pea enam kartma — sest valgus ei saa kustuda. Ta saab ainult kergemaks.“
Pärimustarkus: „Küünal kustub,
aga tuli läheb koju.“
Lõppmõtisklus: Kui inimene lõpetab samastumise oma kehaga,
siis kaob ka hirm, mis talle õpetati.
Valgus ei karda pimedust —
ta teab, et pimedus on vaid ruum,
kuhu valgus veel pole jõudnud.
Me ei lähe surres ära.
Me vaid võtame ära vormi,
mis meid kandis,
ja naaseme sinna,
kus me tegelikult algasime.
See teekond ei lõppe —
sest valgus ei tunne lõppu.
„Pole võimalik, et valgus sureks —
ta võib vaid minna teise maailma,
kuhu meie pilk veel ei ulatu.“
— Plotinos
Elutarkuse vahetus: „Valguse tagasitulek“
„Me ei ole surelikud olendid, kes kogevad vaimset elu — me oleme vaimsed olendid, kes kogevad ajutist inimelu.“
— Pierre Teilhard de Chardin
Elu suurimad küsimused ei astu meie ette lärmakalt.
Need tulevad siis, kui maailm vaibub ja hing kuuleb iseennast.
Just nendel vaikusehetkedel küsime:
Kas see, mida ma „minaks” nimetan, võib kord kaduda?
Kas surm on lõpp — või vaid muutus?
Vanas metafüüsikas öeldakse: surma ei ole kunagi olnud. On ainult valgus,
mis vahetab vormi.
Õpetaja ja õpilase dialoog: „Mis on surm?“
Õpilane: Õpetaja… lugesin kord Nikola Tesla mõtisklust surmast. Ta ütles, et surma ei eksisteeri ja et mitte ükski inimene, kes kunagi elanud, ei ole tegelikult surnud — nad on lihtsalt muutunud valguseks.
Nikola Tesla rääkis valgusosakeste tagasipöördumisest algsesse olekusse,
varasematesse energiate vormidesse.
Ta ütles, et Kristus ja teised suured hinged teadsid seda saladust.
Ja et hing on mõnikord võrdne kõrgeima taevase valgusega.
See pani mind mõtlema:
Kas see kõik võib olla tõsi?
Kas me tõesti ei lõpe surmaga?
Õpetaja: Tesla puudutas midagi iidset.
Tõde, mida pole võimalik omada,
vaid ainult kogeda.
Keha sureb, laps. Aga sina ei ole keha.
Keha on nagu riie, mis võetakse seljast, kui see on oma teekonna lõpetanud.
Valgus, mis seda kandis, ei lõpe ega lahustu — ta naaseb allikasse, kust tuli.
Õpilane: Nii et see, mida me nimetame surmaks, on hoopis sünni tagasipöördumine?
Õpetaja: Just nii. Kui küünlaleek kustub,
kas tuli on kadunud?
Ei — ta on lihtsalt muutnud oma viisi olemas olla.
Hing ei sure. Hing vabaneb.
Õpilane: Aga miks inimesed kardavad surma, kui see on vaid valguse muutus?
Õpetaja: Sest nad samastuvad kehaga.
Kui inimene arvab end olevat ainult liha ja luu, siis iga muutus tundub ähvardav.
Aga kui ta mõistab, et tema olemus on valgus, siis ta näeb, et valgus ei saa kaduda — ta saab vaid minna sinna,
kuhu meie pilk veel ei ulatu.
Õpilane: Kas see tähendab, et meie hirm on vaid teadmatus?
Õpetaja: Just nii. Hirm sünnib unustusest.
Rahu sünnib äratundmisest.
Nikola Tesla ütles õigesti: „Hing on vahel võrdne kõrgeima taevase valgusega.“
Aga inimene unustab, ja peab end varjuks.
Õpilane: Nii et surm pole lõpp?
Õpetaja: Surm on uks alati avatud tuppa.
Ja valgus, mis sinna astub, tunneb ära kodu, kus ta on olnud enne kõike.
Tarkusehetk – õpetajalt: „Ära küsi, kuidas surm toimib.
Küsi, mis sinus ei saa surra.
See, mis jääb ka siis, kui kõik muu vaibub,
on sinu tõeline olemus —
ja see on valgus.“
Õpilase taipamine: „Õpetaja…
Kui Nikola Tesla ütles, et miski ei kao, vaid muundub, siis ta pidas silmas hingelist valgust.
Ma mõistan nüüd: ma ei ole keha, mis lõpeb, vaid valgus, mis jätkab.
Kui surm on üleminek, siis ma ei pea enam kartma — sest valgus ei saa kustuda. Ta saab ainult kergemaks.“
Pärimustarkus: „Küünal kustub,
aga tuli läheb koju.“
Lõppmõtisklus: Kui inimene lõpetab samastumise oma kehaga,
siis kaob ka hirm, mis talle õpetati.
Valgus ei karda pimedust —
ta teab, et pimedus on vaid ruum,
kuhu valgus veel pole jõudnud.
Me ei lähe surres ära.
Me vaid võtame ära vormi,
mis meid kandis,
ja naaseme sinna,
kus me tegelikult algasime.
See teekond ei lõppe —
sest valgus ei tunne lõppu.
„Pole võimalik, et valgus sureks —
ta võib vaid minna teise maailma,
kuhu meie pilk veel ei ulatu.“
— Plotinos