Õpetaja ja õpilane kõndisid mööda sügisest metsarada. Lehed sahisesid jalgade all, otsekui jutustaksid nad lugusid möödunud suvest. Tuul mängis puulatvades ja kandis endaga kargust, mis meenutas peatselt saabuvaid külmasid öid. Õhus oli tunda suitsuse ahju lõhna, mis tõi meelde vanade kodutarede vaikuse ja tublide taluperede tasase töö.
Õpilase pilk oli murelik – justkui kannaks ta endas nähtamatut koormat, mille raskus ei olnud mitte kivi, vaid mõte. Nagu öeldi vanasti: „Raske pole mitte vanker, vaid mõtete koorem.“
🕯️Elutarkuse vahetus
Õpilane: „Õpetaja, ma ei suuda mõista, miks elu ei lähe nii, nagu mina arvan, et ta peaks minema. Inimesed käituvad teisiti, kui mina õigeks pean, ja sündmused arenevad tihti vastupidiselt minu ootustele. See teeb mind rahutuks ja vihaseks. Kas ma olen liiga nõudlik?“
Õpetaja: „Sa ei ole liiga nõudlik, sa oled liiga idealistlik. See, mida sa koged, on idealiseerimine. Sa oled loonud oma peas mudeli, kuidas maailm peab toimima. Ja nüüd püüad sa kõike ja kõiki selle mudeli järgi mõõta. Aga elu ei mahu ühegi inimese loodud vormi sisse. Nagu vanarahvas ütleb: ‘Iga lind lendab oma tiiva järgi.’“
Õpilane: „Kas see tähendab, et ma ei tohiks üldse lootusi ega ideaale omada?“
Õpetaja: „Ideaalid võivad olla nagu tähed taevas – nad juhatavad suunda, aga nendeni ei jõua kunagi. Kui aga hakkad teisi inimesi või sündmusi suruma oma tähekujulisse vormi, tekib kannatus. Epiktetos on öelnud: ‘Ära nõua, et asjad läheksid nii, nagu sina tahad, vaid soovi, et need läheksid nii, nagu nad lähevad – ja sa elad rahus.’ Ja eesti tarkus lisab: ‘Maailma ei tee sa üksi ümber, aga oma südame saad küll puhtaks pesta.’“
Õpilane: „Aga kuidas siis leppida nende inimestega, kes on valelikud, isekad või ebaviisakad?“
Õpetaja: „Leppimine ei tähenda nõustumist nende teoga, vaid nende aktsepteerimist inimesena, kelle tee on praegu teistsugune kui sinu oma. Marcus Aurelius meenutas: ‘Kui sa ärkad hommikul, mõtle: täna kohtan inimesi, kes on pealetükkivad, tänamatud, uhked ja isekad. Aga nad on sellised teadmatusest.’
Kui sa tead, et maailm on ebatäiuslik, siis sa ei solvu tema ebatäiuslikkusest. Ja siis ei pääse sa enam oma rahu käest. Nagu ütleb vanasõna: ‘Kui tuul ei vaibu, õpi temaga tantsima.’“
Õpilane: „Siis idealiseerimine on justkui ahel, mille olen ise oma kaela pannud?“
Õpetaja: „Just nii. Rahulolematus on nagu suitsune ahi – mida rohkem sa ootad, et teised oleksid ideaalsed, seda enam suitsutad sa oma hinge ja ümbritsevat. Kui aga asendad selle suitsu tänutundega, muutub sinu sees valgus, ja elu peegeldab sulle valgust tagasi. Vana pärimus ütleb: ‘Suitsuta palju, näed vaid suitsu; süüta küünal, näed kogu tuba.’“
🕯️Kokkuvõte: Õpilane jäi vaikseks ja vaatas langevaid lehti. Ta mõistis, et iga leht langeb omal ajal ja omal viisil – mitte nii, nagu tema seda tahaks. Ometi oli vaatepilt kaunis.
See tuletas talle meelde vanarahva sõnu: „Igal puul oma aeg õitseda ja iga lehel oma aeg langeda.“
Nii taipas ta, et elu ilu ei seisne mitte selles, et kõik oleks ideaalne, vaid selles, et kõik sünnib õigel ajal ja omal moel. Ja selles taipamises leidis ta rahu.
🕯️Pärimuslikud tarkuseterad
-
„Iga lind lendab oma tiiva järgi.“ – Eesti vanasõna
-
„Igal puul oma aeg õitseda ja igal lehel oma aeg langeda.“ – Eesti pärimustarkus
-
„Kui tuul ei vaibu, õpi temaga tantsima.“ – rahvatarkus
-
„Suitsuta palju, näed vaid suitsu; süüta küünal, näed kogu tuba.“ – pärimuslik metafoor
-
„Raske pole mitte vanker, vaid mõtete koorem.“ – Eesti vanasõna
-
„Maailma ei tee sa üksi ümber, aga oma südame saad küll puhtaks pesta.“ – rahvatarkus