Ühes mereäärses külas elas vana pärlikoguja.
Aastate jooksul oli ta leidnud palju ilusaid pärleid. Mõned neist olid suured, mõned väikesed, kuid kõik olid haruldased ja hinnalised.
Ühel päeval tuli tema juurde noor naine.
„Miks sa neid pärleid kõigile ei näita?” küsis ta. „Need on ju nii ilusad.”
Vana mees naeratas ja võttis kotist ühe pärli.
Ta kõndis seakarja juurde ja asetas pärli nende ette.
Sead nuusutasid seda hetke, lĂĽkkasid ninaga porri ja trampisid sellest ĂĽle.
„Kas nad ei mõistnud, kui väärtuslik see oli?” imestas noor naine.
„Ei,” vastas vana mees. „Nad otsisid toitu, mitte pärleid.”
Ta korjas pärli üles, puhastas selle ja pani tagasi oma kotti.
Seejärel viis ta noore naise väikese poisi juurde, kes armastas merd ja kogus rannast karpe.
Poiss võttis pärli oma peopesale, silmad läksid suureks ja ta sosistas: „Kui ilus see on…”
Vana mees naeratas. „Näed nüüd erinevust?”
Noor naine noogutas.
„Kõik ei oska väärtustada seda, mis on väärtuslik.”
Vana pärlikoguja ütles: „Elus on palju pärleid – sinu headus, unistused, usaldus, sügavaimad mõtted ja südame saladused. Neid ei pea jagama kõigiga. Mõni inimene hoiab neid nagu aaret, teine tallab need teadmatusest porri.”
Noor naine jäi mõttesse.
Ja vana mees lisas: „Tarkus ei seisne ainult andmises. Tarkus seisneb ka äratundmises, kelle kätte oma pärleid usaldada.”
„Ärge heitke oma pärleid sigade ette, et nad neid oma jalgadega ei tallaks.”
— Piibel 7:6
Iga inimese südames on pärleid – tema armastus, anded, tõde ja haavatavus. Ära raiska neid seal, kus neid ei nähta ega hinnata. Jaga oma pärleid nendega, kes oskavad neid hoida kui kingitust.