🩵Elutarkuse vahetus: „Kui tõde otsib häält“

Konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui ühe pereliikme kogemus ei ole süsteemis lubatud, hakkab süsteem rääkima läbi tema keha või hääle.“

Pärimustarkus ütleb: „Mis sügavale peidetud, see kord tõuseb pinnale.

Hannah Arendt on öelnud: „Tõde ja võim ei ole kunagi olnud head kaaslased.“

Loo konks: Mõnikord ei murra vaikus rahu. Ta murendab hinge.
Ja siis ei küsi tõde enam luba –
ta otsib lihtsalt kohta, kus olla kuuldud.

 

Sissejuhatus – poeetiline ja filosoofiline mõtisklus

On peresid, kus armastus on olemas, aga sõnad on keelatud.
On kodusid, kus vaikimine tähendab ellujäämist ja küsimine reetmist.

Kui pere lugu on suurem kui ükski selle liige, siis ei küsi tõde, kas ta sobib.
Ta ootab.
Ja kui ootamine kestab liiga kaua, hakkab ta otsima teisi teid.

Mõnikord viib see tee ajalehte.
Mõnikord sotsiaalmeediasse.
Ja väga sageli – arstikabinetti.

Õpetaja ja õpilase dialoog

Õpilane: Miks räägivad mõned inimesed oma vanematest avalikult?
Miks nad toovad need lood ajalehte või sotsiaalmeediasse?
Kas see ei ole pere reetmine?

Õpetaja: Sageli on see, mida nimetatakse reetmiseks, katse lõpetada vaikne enesereetmine.

Kui kodus ei ole ruumi tõele, otsib tõde teise ruumi.
Ja mõnikord on see ruum avalik.

Õpilane: Aga kas nad ei räägi ka arstile?
Kas see ei oleks turvalisem?

Õpetaja: Räägivad küll.
Väga sageli on arst esimene, kellele üldse räägitakse.

Mitte seepärast, et ta oleks tähtsam,
vaid seepärast, et ta on neutraalne.
Ta ei kuulu pere loosse.
Ta ei pea kedagi kaitsma.

Õpilane: Aga inimesed ei lähe ju arsti juurde ütlema: „Mul oli keeruline suhe emaga“ või „isaga“.

Õpetaja: Ei lähegi.
Nad lähevad väsimusega.
Ärevusega.
Valudega, millel pole nime.
Unetusega.
Paanikaga.

Ja siis küsib arst:
„Rääkige oma perest.“
„Rääkige lapsepõlvest.“

Sageli hakkab keha rääkima enne kui inimene ise julgeb.

Õpilane: Miks just vanematest rääkimine on nii oluline?

Õpetaja: Sest vanemad on esimene suhe.
Esimene peegel.
Esimene koht, kus õpitakse,
kas tunded on lubatud või mitte.

Konstellatsioonitarkus ütleb: kui lapse kogemus ei mahu pere narratiivi, siis kannab laps selle kehasse.

Keha ei oska valetada sama kaua kui suu.

Õpilane: Ja kui ka arstikabinetis ei ole ruumi tõele?

Õpetaja: Siis otsib tõde veel ühe ukse.

On öeldud: Kui tõde ei tohi olla kodus, otsib ta publiku.

See ei ole soov skandaali järele.
See on soov hingata.

Õpilane: Aga kas see ei lõhu perekonda?

Õpetaja: Tõde ei lõhu seda, mis on elus.
Ta lõhub vaid selle näilise rahu, mis püsis kellegi vaikimise hinnaga.

Piiblis on öeldud: „Tõde teeb teid vabaks.“
Mitte sellepärast, et ta oleks pehme,
vaid sellepärast, et vangistus lõpeb.

Tarkusehetk – õpetajalt

„Kui üks pereliige kannab vaikides kogu pinge, näib süsteem rahulik.
Kui ta hakkab rääkima, näib süsteem lagunevat.

Tegelikult juhtub vastupidine: nähtavaks saab see, mis vajas ammu vastutust.“

Pärimustarkus ütleb: „Mis on kaua varjus olnud, see tuleb kord valguse kätte – mitte kättemaksuks, vaid korrastumiseks.“

Õpilase taipamine

Õpilane jäi mõttesse ja ütles: „Siis ei räägi need lood kuulsusest ega tähelepanust…
vaid inimesest, kellel ei olnud enam võimalik vaikida ilma iseennast kaotamata.“

Õpetaja noogutas. „Just. See on tervenemise algus, mitte rünnak.“

Lõppmõtisklus

Avalik tõde ei sünni soovist hävitada.
Ta sünnib vajadusest ellu jääda.

Kui kodu ei kanna, otsib hing teisi kohti:
arsti, terapeudi, kirjutamise, ja mõnikord ka avalikkuse.

Ja see ei räägi halbadest vanematest,
vaid lastest, kes tahavad lõpuks elada kooskõlas oma kogemusega.

Johannese evangeelium: „Tõde teeb teid vabaks.“

Albert Camus: „Inimese suurim julgus on keelduda elamast vales.“

Konstellatsioonitarkus tõde ei lõhu süsteemi, vaid vabastab selle pingest: „See, kes räägib, ei lõhu perekonda. Ta lõpetab selle vaikiva tasakaalu, mis püsis kellegi teise hinnaga.“

Pärimustarkus: „Tõde ei kao, ka kui ta vaikib – ta leiab aja, mil tulla päevavalgele.“

#elutarkusevahetus