Kunagi ammu, ühes kauges külakeses, elas tüdruk nimega Ly, kelle südames põles kirg midagi erakordset saavutada. Ta unistas sellest, et ühel päeval võiks ta lennata nagu lind või kõndida vee peal nagu suured müütilised kangelased, kellest küla vanemad olid talle lugusid rääkinud.
Ly veetis päevi ja öid unistades ja harjutades. Ta hüppas kõrgetelt kaljudelt, püüdes tabada tuulehoogu, ja meisterdas jalatseid, mis pidid teda vee pinnal kandma. Kuid hoolimata kõigist pingutustest kukkus ta ikka ja jälle, ja tema unistus tundus üha kaugemal olevat.
Ühel õhtul, kui Ly kõndis metsas ja mõtiskles oma ebaõnnestumiste üle, nägi ta ootamatult kedagi. Ta vaatas ja jäi sõnatuks – tema ees seisis noorem versioon temast endast. Lapselik Ly oli säravate silmade ja rahuliku naeratusega, käes väike kimp metsikuid lilli.
„Kes sa oled?“ küsis Ly, kuigi vastus tundus ilmne.
„Mina olen sina,“ ütles tüdruk. „See osa sinust, kes kunagi ei unustanud elu lihtsat ilu. Sa oled mind lihtsalt eemale tõrjunud, et olla keegi teine.“
„Mida sa tahad mulle öelda?“ küsis Ly ettevaatlikult.
„Ma tahan sulle meelde tuletada, et sa ei pea lendama ega vee peal kõndima, et imetleda maailma. Kas sa mäletad, kuidas sa armastasid paljajalu rohus joosta või kuulata, kuidas tuul puudega sosistab?“ küsis tüdruk, pöörates pilgu maapinnale.
Ly vaatas maha ja noogutas. Tüdruk võttis tema käest kinni. „Sule oma silmad ja tunne. Astu paar sammu ja kuula, kuidas maa sind toetab.“
Ly tegi, nagu tüdruk ütles. Ta sulges silmad ja tundis, kuidas kivid ja muld tema jalataldade all elasid ja liiklesid, kuidas iga leht ja oks ümberringi liikusid elu rütmis. Esimest korda märkas ta, kui imeline oli maa, mis kandis teda ja andis talle jõudu.
„Sa ei pea midagi tõestama,“ ütles tüdruk vaikselt. „Imed pole kusagil kaugel – need on siin, iga sammu juures, mida sa teed. Kuula maad, tunne elu, hinga sisse maailma lõhna.“
Kui Ly avas silmad, oli tüdruk kadunud, kuid tema sõnad jäid. Sellest päevast alates lõpetas Ly püüdmise olla midagi muud kui tema ise. Ta leidis rõõmu lihtsates asjades – hommikukastes paljajalu kõndimises, linnulaulu kuulamises ja mullase lõhnaga käte mullapanemises. Ta mõistis, et elu imelised hetked ei peitu selles, mida peame erakordseks, vaid selles, mida peame iseenesestmõistetavaks.
Ja nii elas Ly oma elu, õpetades ka teistele, et imed pole kusagil kaugel, vaid maa peal, iga sammu juures, mida teeme.
Moraal: Tõelised imed pole mitte suured ja üleloomulikud teod, vaid oskus hinnata elu lihtsaid ja argiseid imesid, mis meid igal hetkel ümbritsevad.
Inspireeriv lugu”Maa puudutuse ime” tuletab meelde, et tõeline ilu ja imed ei peitu suursugustes saavutustes ega erakordsetes tegudes, vaid lihtsates ja igapäevastes hetkedest, mida me sageli tähele ei pane. See kutsub meid peatuma ja tundma rõõmu sellest, mis on siin ja praegu – maa kindlusest, looduse rütmidest ja elu lihtsusest.
Loo sügavam sõnum, et enda tõeline mina ja lihtsate rõõmude märkamine võivad vabastada meid soovist midagi pidevalt tõestada, on väga universaalne ja kõnetav. Mõte kohtumisest oma noorema minaga lisab loole unenäoliselt maagilise ja isikliku dimensiooni, mis annab kuulajale või lugejale võimaluse mõelda oma elule ja sellele, kuidas lihtsuses võib peituda õnn.
