Õpetaja istus ringis oma õpilastega ja vaatas neid vaikides, kuni üks julgeim neist küsis: „Miks tundub, et mõned inimesed meie elus viibivad ainult hetkeks, samas kui teised jäävad kauemaks?”
Õpetaja naeratas ja tõusis, sirutades käe taeva poole. „Inimesed on nagu tähed öötaevas,” alustas ta. „Mõned neist vilguvad eredalt vaid hetkeks, justkui meenutamaks, et elu on täis lühiajalisi imesid. Teised aga säravad aastaid, juhatades meile teed nagu vankumatud majakad.”
Õpilased kuulasid huviga, kui õpetaja jätkas: „Iga inimene, keda kohtate, on täht teie taevas. Mõned annavad soojust, teised õpetavad, kolmandad aga valgustavad teed, kui pimedus ümbritseb. Isegi need, kes näivad kaduvat, jäävad teie ellu jälje jätma, sest nad on õpetanud midagi hindamatut – olgu selleks kannatlikkus, mõistmine või tänulikkus.”
Õpetaja peatus ja vaatas kõiki oma õpilasi, enne kui lausus viimased sõnad: „Olge tänulikud iga tähe eest, mis teie taevas säranud on. Nende valgus, olgu see lühiajaline või püsiv, on vorminud teid selleks, kes te täna olete.”
Õpilased jäid mõttesse ja vaatasid aknast öötaevasse. Iga täht näis nüüd eriline, justkui kantaks sinna kõigi nende, keda nad olid kohanud, valgus. Nad mõistsid, et elu imeline võlu seisneb kohtumistes – hetkedes, mis muudavad meid ja jätavad meie hinge kustumatu jälje.
Moraal: Iga inimene, kes astub meie ellu, toob kaasa valguse, mis valgustab teed. Tänulikkus nende hetkede eest rikastab hinge ja avardab vaadet elule. 🌟
