Abraham Lincoln, kes oli tuntud oma elutarkuse ja sihikindluse poolest, pidas kord kõne väikeses linnas, kus inimesed olid lootuse kaotanud. Paljud olid jäänud tööta, tulevik tundus ebakindel ning mure varjutas inimeste igapäevaelu. Keegi rahva seast küsis: „President Lincoln, kuidas me saame olla kindlad, et tulevik toob paremaid aegu? Kuidas me saame näha valgust, kui ümberringi on ainult pimedus?“
Lincoln jäi hetkeks mõttesse ja seejärel vastas: „Ma ei oska teile öelda, mis täpselt tulevikus juhtub. Aga ma tean üht: ainus viis oma tulevikku ette näha, on see ise luua. Me ei saa oodata, et keegi teine meie unistused ellu viib või meie teekonna kergemaks teeb. Me peame ise oma tee sillutama, üks samm korraga, ja uskuma, et iga väike tegu toob kaasa suurema muutuse.“
Ta jätkas: „Kui olin noor poiss, polnud mul raamatuid ega õpetaid. Kõik, mida ma õppisin, tuli rasket tööd tehes ja usinalt lugedes. Ma ei oodanud, et keegi mulle paremat elu tooks. Ma tegin selle ise. Sama kehtib ka teie kohta. Ärge kartke võtta esimest sammu, isegi kui teekond tundub pikk ja raske. Tulevik on nende päralt, kes julgevad tegutseda.“
Tema sõnad kandsid lootust ja kindlustunnet. Külaelanikud hakkasid üksteist aitama, töötasid koos ja leidsid viise, kuidas ühiselt raskustest üle saada. Nad õppisid, et nende enda kätes on jõud luua tulevik, mida nad igatsesid.
Moraal: Tulevik ei ole kivisse raiutud ega ette määratud. See kujuneb välja meie tegudest, unistustest ja sihikindlusest, millega me iga päev oma elu kujundame.