Lea oli ilus, tark ja südamega naine. Tema silmad peegeldasid sügavust ja mõistmist, kuid viimasel ajal oli seal varjatud mure. Tema süda kuulus mehele, kes armastas teda siiralt. Kuid midagi tema sees ei lasknud tal täielikult lõdvestuda ja armastust nautida.
Ta veetis õhtuid oma mõtetes, analüüsides iga pisimatki mehe sõna ja tegu:
„Miks ta täna ei kirjutanud nii palju kui eile?“ „Kas ta mõtleb mu peale sama palju kui mina tema peale?“ „Äkki ta pole enam sama kirglik? Võib-olla väsib ta minust ära…“
Mõtted keerlesid nagu lõputu torm, iga uus kahtlus sünnitas järgmise. Üks hetk tundus kõik kindel, järgmine hetk paistis nagu kõik laguneks.
Ühel päeval, kui mees teda kallistas, jäi ta hetkeks kangeks. Kas see kallistus oli sama tugev kui eile? Kas selles oli muutus?
„Mis juhtus?“ küsis kallim õrnalt.
Lea raputas pead ja naeratas sunnitult. „Ei midagi, kõik on korras,“ valetas ta.
Aga tema mõistus mängis oma mänge. Ta otsis varjatud tähendusi kohtades, kus polnud midagi muud kui siiras armastus.
Ülemõtlemise vangistus 
Õhtul istus Lea oma lemmikakna juures ja vaatas kuuvalgust. Ta mõistis, et armastus oli tema elus, aga ta ise lükkas seda eemale, sest kartis liiga palju kaotada.
Ta mõtles: „Miks ma otsin probleeme, kui neid pole? Kas ma lasen oma hirmudel ja ülemõtlemisel rikkuda selle, mis on nii ilus?“
Ta meenutas vana tarkusetera, mille ema talle kord ütles: „Kui sa kogu aeg kahtled, kas päike tõuseb homme, ei saa sa kunagi nautida tänast valgust.“
Kas ta lasi oma hirmudel varjutada tõelist armastust?
Muutus – usaldamine ja lahti laskmine
Järgmisel päeval, kui mees teda suudles, ei hakanud ta mõtlema, kas suudlus oli pikem või lühem kui eile.
„Ma lihtsalt tunnen seda hetke,“ ütles ta endale.
Kui Markus vaikis, ei püüdnud ta enam otsida varjatud tähendusi. Ta lasi armastusel lihtsalt olla.
Ja esimest korda üle pika aja tundis ta, et tema süda on kerge ja vaba.
Moraal:
Armastus vajab usaldust, mitte pidevat analüüsimist. Kui sa lased ülemõtlemisel juhtida oma südant, kaotad sa hetke ilu. Mõnikord pole vaja küsida, vaid lihtsalt tunda – ja see ongi armastus.
Kas oled tundnud, et mõistus loob kahtlusi, kuigi südames on kõik korras? Mis aitas sul sellest vabaneda?
