Markus istus pargipingil ja vaatas mööduvaid inimesi. Ta oli kogu elu oodanud, et midagi muutuks â et keegi tuleks ja pÀÀstaks ta, et elu tooks talle ootamatu pöörde, mis kĂ”ik korda seaks. Aga aastad lĂ€ksid ja mitte midagi ei muutunud.
Ăhel pĂ€eval istus tema kĂ”rvale vana mees â halli habemega, silmis tarkuse kuma. Ta vaatas Markust ja kĂŒsis rahulikult: âMis sind vaevab, noormees?â
Markus ohkas. âMa tahan, et mu elu oleks teistsugune. Ma tahan rohkem vabadust, rohkem vĂ”imalusi, rohkem edu. Aga elu ei anna mulle seda.â
Vana mees muigas.
âVabadus tĂ€hendab vastutust. SellepĂ€rast enamik inimesi seda kardabki.â (George Bernard Shaw)
Markus kortsutas kulmu.
âAga kĂ”ik ei ole minu teha! Ma ei saa kontrollida, mis juhtub!â
Vana mees raputas pead.
âAinus inimene, kelle ĂŒle sul on tĂ€ielik kontroll, oled sina ise.â (Epiktetos) Kui sa vĂ”tad vastutuse oma elu eest, hakkavad asjad muutuma.â (Jim Rohn)
Markus jÀi vait. Kas ta oli kogu elu oodanud, et midagi vÀljastpoolt teda muudaks?
Vana mees jĂ€tkas: âSa ei saa valida oma minevikku, kuid sa saad valida, kuidas see sind kujundab.â (Carl Jung)
Markus mÔtles oma ebaÔnnestumistele, valusatele mÀlestustele ja pÔhjustele, miks ta tundis, et elu on ebaÔiglane. Kas see kÔik oli teda kujundanud? Kas ta lasi minevikul dikteerida oma tulevikku?
Vana mees tÔusis ja pani kÀe Markuse Ôlale.
âIgaĂŒks tahab maailma muuta, aga keegi ei taha ennast muuta.â (Leo Tolstoi)
Ja siis ta lÀks.
Markus istus veel hetke paigal, kuid seekord oli ta mÔtted teistsugused. Ta ei saanud muuta minevikku. Ta ei saanud muuta teisi inimesi. Aga ta sai muuta oma suhtumist, oma mÔtteid, oma otsuseid.
Ja just selles hetkes sai ta esimest korda pÀriselt vabaks.
Moraal: Vabadus ei tule vĂ€ljastpoolt â see tuleb hetkel, kui sa vĂ”tad vastutuse oma elu eest. Kui sa otsustad, et sa ei ole enam passiivne vaatleja, vaid looja.
Kas oled tundnud, et ootad muutust vĂ€ljastpoolt? Mis aitas sul mĂ”ista, et vabadus algab seestpoolt? đ