Elus on hetki, mida me sooviksime tagasi võtta – sõnu, mida ütlesime vihahoos, tegusid, mis tulid teadmatuse või nooruse impulsiivsusest. Aga minevikku ei saa ümber kirjutada. See, mis tehtud, on tehtud.
Jaan oli alati olnud aus ja töökas mees. Teda austati tema tarkuse ja heatahtlikkuse pärast. Kuid oli üks asi, mida keegi ei teadnud – tema hinges elas varjatud süütunne, mis polnud teda poole sajandi jooksul maha jätnud.
See juhtus nooruses. Üks hetk, üks vale otsus, üks kahetsusväärne tegu, mida ta ei saanud enam muuta.
Aastad möödusid. Elu läks edasi. Ta rajas pere, ehitas üles karjääri, kuid see minevikumälestus ei lahkunud. See tuli tagasi vaiksetes hetkedes, öösiti enne uinumist, kui kõik oli vaikne ja ta jäi oma mõtetega üksi.
Süütunne, mida ei saa kustutada, kuid saab muuta
Ühel päeval istus Jaan sõbraga ja tundis, kuidas selle ammuse teo vari temaga ikka veel kaasas käib. Ta tunnistas: „Ma tegin midagi, mida ma ei saa enam heastada. See oli ammu, aga see kummitab mind. Kuidas ma saan sellest lahti?“
Sõber vaatas talle rahulikult otsa ja ütles „Sa ei saa seda muuta, aga sa saad muuta selle tähendust.“
„Ära küsi, kuidas saaksid seda kustutada – küsi, kuidas saaksid anda oma elule uue suuna, mis tasakaalustab minevikus tehtut.“
See pani Jaani mõtlema. Kas on võimalik anda midagi tagasi maailmale, kuigi minevikku muuta ei saa?
Andestamine pole unustamine – see on teadvustamine ja edasi liikumine
Carl Jung ütles: „Kui keegi suudab oma pattu vastu võtta, saab sellega elada. Kui keegi ei suuda leppida mineviku tegudega, tuleb taluda vältimatuid tagajärgi.“
Tõde oli see: Süütunne ei lahku, kui me seda eitame. See lahkub siis, kui me sellega töötame.
Kui me võtame oma eksimuse vastu ja püüame selle transformeerida millekski, mis loob head, hakkame me taastama tasakaalu – mitte ainult enda sees, vaid ka maailmas.
Heastamise jõud – andmine kui lunastus
Jaan teadis, et ta ei saa oma ohvrile enam hüvitada – see inimene oli lahkunud. Kuid ta sai midagi teha:
Ta otsustas hakata abistama heategevusorganisatsioone, mis aitasid abivajajaid. Ta kasutas oma aega ja energiat, et aidata neid, kes vajasid tuge. Ta tegi iga päeva teadlikult tähendusrikkaks – andis midagi tagasi maailmale.
Tema süda ei olnud enam sama raske. Ta ei olnud enam inimene, kes oli kunagi vea teinud. Ta oli inimene, kes kasutas oma valu, et tuua rohkem head maailma.
Sest süütunne, mis takerdub ja ei muutu, on koorem. Aga süütunne, mis muundub teadlikuks heategevuseks ja elumuutuseks, on lunastus.
Moraal: Andestamine pole unustamine – see on kasvamine
Me ei saa alati oma eksimusi tagasi võtta, kuid me saame oma edasise elu muuta millekski väärtuslikuks. Minevik ei pea meid vangistama – see saab meid õpetada, kui me võtame selle tarkustena vastu. Süütunne klammerdub ainult siis, kui me eitame seda. Kui me sellega töötame, saab see muutuda millekski kauniks.
Ja lõpuks on küsimus see:
“Kas ma luban oma minevikul määratleda oma tulevikku, või kas ma kasutan seda uueks alguseks?”
Vastus on alati meie enda kätes.