Ühes kauges linnas elasid mees nimega Adrian ja naine nimega Elina. Nende armastus oli kui tuli – soe ja elav, kuid aja möödudes hakkas leek kõikuma. Mõnikord oli see eredam, mõnikord vaevu hõõgus.
Ühel päeval, kui nende vahel oli tekkinud vaikiv pinge, läksid nad vana mehe juurde, keda kutsuti Tarkade Valvuriks. „Me armastasime üksteist nii kergelt ja vabalt,“ ütles Elina, „aga nüüd tunneme end vahel kui aheldatuna.“
Adrian lisas: „Kas armastus ei peaks olema midagi, mis alati kestab ja annab jõudu? Miks see väsib ja muutub?“
Tark mees süütas nende ees küünla ja ütles: „Vaadake seda leeki. Armastus on kui tuli – see vajab soojust ja hoolt, kuid kõige enam vajab see ruumi hingamiseks. Kui tuul on liiga tugev, kustutab see leegi. Kui õhk ei liigu, lämbub see ja kustub samuti. Ainult tasakaalus olev tuul laseb tulel põleda just õigel viisil.“
„Mida see tähendab?“ küsis Elina.
„See tähendab,“ vastas Tarkade Valvur, „et armastus, mis lämmatab, muutub koormaks. Ja armastus, mille eest ei hoolitseta, kaob. Inimväärikus armastuses seisneb selles, et anda üksteisele vabadust, kuid mitte ükskõiksust. See on nagu õrn tuul, mis hoiab leegi elavana – mitte liiga tugev, mitte liiga nõrk.“
Adrian ja Elina mõistsid. Nad olid kas hoidnud üksteist liiga kõvasti kinni või lasknud liialt kaugele triivida. Nüüd nad teadsid – armastuse väärikus seisneb tasakaalus: olla vaba, kuid samas alati teineteise kõrval.
Ja nii, leides selle tasakaalu, põles nende leek soojalt ja kindlalt edasi.
Sest tõeline armastus ei ole see, mis seob, vaid see, mis hoiab ja laseb hingata korraga. 🔥❤️
SĂĽmboolne pilt armastusest kui leegist, mis vajab tasakaalu ja hoolt.