Ăhes kauges linnas elasid mees nimega Adrian ja naine nimega Elina. Nende armastus oli kui tuli â soe ja elav, kuid aja mÜÜdudes hakkas leek kĂľikuma. MĂľnikord oli see eredam, mĂľnikord vaevu hþþgus.
Ăhel päeval, kui nende vahel oli tekkinud vaikiv pinge, läksid nad vana mehe juurde, keda kutsuti Tarkade Valvuriks. âMe armastasime Ăźksteist nii kergelt ja vabalt,â Ăźtles Elina, âaga nßßd tunneme end vahel kui aheldatuna.â
Adrian lisas: âKas armastus ei peaks olema midagi, mis alati kestab ja annab jĂľudu? Miks see väsib ja muutub?â
Tark mees sßßtas nende ees kßßnla ja Ăźtles: âVaadake seda leeki. Armastus on kui tuli â see vajab soojust ja hoolt, kuid kĂľige enam vajab see ruumi hingamiseks. Kui tuul on liiga tugev, kustutab see leegi. Kui Ăľhk ei liigu, lämbub see ja kustub samuti. Ainult tasakaalus olev tuul laseb tulel pĂľleda just Ăľigel viisil.â
âMida see tähendab?â kĂźsis Elina.
âSee tähendab,â vastas Tarkade Valvur, âet armastus, mis lämmatab, muutub koormaks. Ja armastus, mille eest ei hoolitseta, kaob. Inimväärikus armastuses seisneb selles, et anda Ăźksteisele vabadust, kuid mitte ĂźkskĂľiksust. See on nagu Ăľrn tuul, mis hoiab leegi elavana â mitte liiga tugev, mitte liiga nĂľrk.â
Adrian ja Elina mĂľistsid. Nad olid kas hoidnud Ăźksteist liiga kĂľvasti kinni vĂľi lasknud liialt kaugele triivida. Nßßd nad teadsid â armastuse väärikus seisneb tasakaalus: olla vaba, kuid samas alati teineteise kĂľrval.
Ja nii, leides selle tasakaalu, pĂľles nende leek soojalt ja kindlalt edasi.
Sest tĂľeline armastus ei ole see, mis seob, vaid see, mis hoiab ja laseb hingata korraga. đĽâ¤ď¸
SĂźmboolne pilt armastusest kui leegist, mis vajab tasakaalu ja hoolt.