Ăhes iidses linnas elas mees nimega Cassius, kes oli tuntud oma kiire mĂ”istuse ja terava keelega. Ta uskus, et tema mĂ”tted on tema suurim vara, ja ta uhkustas nende ĂŒle. Kui keegi tema arvamust kĂŒsis, vastas ta alati kiiresti, kuid sageli jĂ€tsid tema sĂ”nad teiste sĂŒdamesse jĂ€lje â mĂ”nikord karmi, mĂ”nikord kibeda.
Ăhel pĂ€eval tuli tema juurde vana naine, kelle silmad peegeldasid aastate tarkust. Ta ulatas Cassiusele seemne.
âMis see on?â kĂŒsis Cassius.
âSee on mĂ”te,â vastas naine. âIga mĂ”te, mida sa mĂ”tled ja vĂ€lja ĂŒtled, on nagu seeme. MĂ”ned neist kasvavad kauniteks lilledes, mĂ”ned aga umbrohuks, mis lĂ€mmatab kĂ”ik muu. Tule minuga, ja ma nĂ€itan sulle midagi.â
Naine viis Cassiuse suure aia juurde. Ăhel pool Ă”itsesid vĂ€rvikad lilled, mille lĂ”hn oli magus ja vĂ€rskendav. Teisel pool aga kasvas tume, metsik vĂ”sa, mille okkad haakisid end möödakĂ€ijate kĂŒlge.
âSee on su enda mĂ”tete aed,â ĂŒtles naine vaikselt. âIga sĂ”na, mida sa oled öelnud, on muutunud seemnest taimeks. Head mĂ”tted on loonud ilu ja harmoonia, kuid halvad mĂ”tted â vihased ja hoolimatud â on kasvatanud okkalisi vĂ”susid, mis takistavad teistel aias kĂ€imist.â
Cassius mĂ”istis esimest korda, et tema mĂ”tted ei olnud lihtsalt sĂ”nad tuules â need olid reaalsed, kĂŒlvates kas ilu vĂ”i valu.
Sellest pĂ€evast alates hakkas ta oma mĂ”tteid valima. Ta Ă”ppis enne rÀÀkimist mĂ”tlema, enne arvustamist mĂ”istma ja enne vihastamist kĂŒsima endalt: “Kas see, mida ma ĂŒtlen vĂ”i mĂ”tlen, kasvatab minu aeda vĂ”i lĂ€mmatab selle?”
Ja nii sai tema aiast lÔpuks koht, kuhu inimesed tulid otsima tarkust, rahu ja inspiratsiooni.
Sest inimvÀÀrikus ei seisne ainult mĂ”tlemises, vaid oskuses oma mĂ”tteid suunata â et need looksid, mitte hĂ€vitaksid.đż
SĂŒmboolne pilt targast mehest, kes seisab aias, mille ĂŒhel poolel Ă”itsevad kaunid lilled ja teisel kasvavad okkalised vĂ”sud â tema mĂ”tete peegeldus. Vana naine nĂ€itab talle, kuidas tema mĂ”tted kujundavad reaalsust. L

