Ühes iidses linnas elas mees nimega Cassius, kes oli tuntud oma kiire mõistuse ja terava keelega. Ta uskus, et tema mõtted on tema suurim vara, ja ta uhkustas nende üle. Kui keegi tema arvamust küsis, vastas ta alati kiiresti, kuid sageli jätsid tema sõnad teiste südamesse jälje – mõnikord karmi, mõnikord kibeda.
Ühel päeval tuli tema juurde vana naine, kelle silmad peegeldasid aastate tarkust. Ta ulatas Cassiusele seemne.
„Mis see on?“ küsis Cassius.
„See on mõte,“ vastas naine. „Iga mõte, mida sa mõtled ja välja ütled, on nagu seeme. Mõned neist kasvavad kauniteks lilledes, mõned aga umbrohuks, mis lämmatab kõik muu. Tule minuga, ja ma näitan sulle midagi.“
Naine viis Cassiuse suure aia juurde. Ühel pool õitsesid värvikad lilled, mille lõhn oli magus ja värskendav. Teisel pool aga kasvas tume, metsik võsa, mille okkad haakisid end möödakäijate külge.
„See on su enda mõtete aed,“ ütles naine vaikselt. „Iga sõna, mida sa oled öelnud, on muutunud seemnest taimeks. Head mõtted on loonud ilu ja harmoonia, kuid halvad mõtted – vihased ja hoolimatud – on kasvatanud okkalisi võsusid, mis takistavad teistel aias käimist.“
Cassius mõistis esimest korda, et tema mõtted ei olnud lihtsalt sõnad tuules – need olid reaalsed, külvates kas ilu või valu.
Sellest päevast alates hakkas ta oma mõtteid valima. Ta õppis enne rääkimist mõtlema, enne arvustamist mõistma ja enne vihastamist kĂĽsima endalt: “Kas see, mida ma ĂĽtlen või mõtlen, kasvatab minu aeda või lämmatab selle?”
Ja nii sai tema aiast lõpuks koht, kuhu inimesed tulid otsima tarkust, rahu ja inspiratsiooni.
Sest inimväärikus ei seisne ainult mõtlemises, vaid oskuses oma mõtteid suunata – et need looksid, mitte hävitaksid.🌿
Sümboolne pilt targast mehest, kes seisab aias, mille ühel poolel õitsevad kaunid lilled ja teisel kasvavad okkalised võsud – tema mõtete peegeldus. Vana naine näitab talle, kuidas tema mõtted kujundavad reaalsust. L