Elas kord inimene, kes tundis, et maailm on liiga segane, liiga ebaõiglane, liiga palju.
Ühel hetkel oli ta täis lootust ja usku, järgmisel mattus hirmu, ärevuse ja üksinduse alla.
Ta ei saanud aru, miks elu oli nii heitlik, miks päevad olid kui lainetus, kord kõrgel, kord põhjas.
Ta otsis vastuseid. Kuulas õpetajaid, luges raamatuid, käis kaugemates paikades, küsis targematelt.
Aga mida rohkem ta otsis, seda rohkem tundus maailm olevat… tema vastu.
Kuni ühel vaiksel hommikul, kui kõik tundus seisvat, istus ta metsa serval murul ja kuulis häält. Mitte väljastpoolt, vaid enda seest.
“Kõik sünnib su enda peas.”
Ta avas silmad. Tundus, nagu oleks maailm hetkeks vaiksem.
“Mida sa mõtled?” küsis ta vaikselt, kuigi teadis, et vastus tuleb temas endas.
Ja hääl jätkas: “Sinu maailm ei ole “seal väljas”. Sinu maailm on see, mida sa lood oma mõtetega. Su rõõm, su hirmud, su lootused ja kahtlused – need kõik saavad alguse sinu sisemisest aednikust. Küsimus on: milliseid seemneid sa istutad?”
Inimene jäi pikaks ajaks vaikseks. Ta hakkas jälgima oma mõtteid – mitte kontrollima, vaid kuulama.
Ta märkas, kui sageli ta külvas endasse kahtluse seemneid. Kui sageli ta kastis hirmu ja võrdlemise taimi.
Ja siis ta otsustas: “Ma hakkan oma mõtteaia eest ise hoolitsema.”
Ta ei muutunud päevapealt teistsuguseks.
Aga iga kord, kui negatiivne mõte tuli, ta ei toitnud seda. Ta vaatas seda kui mööduvat pilve.
Ja iga kord, kui tuli kasvõi tilluke valgusemõte, lootusekilluke – ta kastis seda.
Ajapikku hakkas tema sees õitsema uus maailm. Mitte ideaalne ega pingutatud, vaid päris.
Ta mõistis, et ta ei pea kontrollima maailma.
Ta peab valima, kuidas ta mõtleb sellest.
Kõik sünnib su enda peas.
Seal algab su maailm. Seal muutub su kogemus. Seal tärkab su vabadus.
Kui sa saad oma mõtetes teadlikuks, oled sa iseenda õpetaja – ja iga hetk, mil märkad, on uus õppimise algus.