Oli kord inimene, keda pisiasjad kergesti ärritasid.
Mõni sõna, mõni pilk, mõni ootamatu viivitus – ja ta tundis, kuidas sees tõuseb kuum rahutus. Ta püüdis sellest üle olla. Ta ütles endale: “Ma ei tohiks nii tunda.” Aga tunded ei kuulnud käske – nad kerkisid ikka ja jälle.
Ühel päeval, kui keegi ütles midagi teravat ja ta tundis tuttavat torget enda sees, jäi ta seekord vait.
Ta ei reageerinud. Ta ei vastanud. Ta lihtsalt… kuulas.
Mitte teist inimest, vaid iseennast.
Ja seal, selle vaikuse sees, kuulis ta mõtet:
“Miks nad alati minuga nii teevad?”
Veel üks: “Ma ei ole vist piisav.”
Ja kolmas: “Mulle ei anta kunagi rahu.”
Ta ehmus. Mitte kellegi teise pärast – vaid selle pärast, kui palju valu ta ise endale kordas.
See polnud maailm, mis teda lõhestas. See oli tema enda sisekõne.
Sellest päevast alates otsustas ta õppida kuulama – mitte maailma, vaid oma mõtteid.
Ta hakkas märkama, kuidas iga ärritus oli kui uksekell. Mitte keegi ei tulnud teda ründama. Ta ise avas ukse vanadele uskumustele.
Iga kord, kui ta tundis ärritust, küsis ta endalt:
“Mida ma praegu mõtlen?”
“Kas see mõte toetab mind?”
“Kas ma saan selle mõtte vahetada millegi lahkema vastu?”
Alguses oli see raske. Mõtted olid kiired, vanad harjumused tugevad.
Aga mida rohkem ta kuulas, seda rohkem ta mõistis.
Et rahu ei tule siis, kui maailm vaikib – rahu tuleb siis, kui tema enda mõistus vaikib armastuses.
Aja jooksul ärritused vähenesid. Mitte sest maailm muutus, vaid sest tema sisemaailm muutus.
Ja ta mõistis: “Ma ei pea olema täiuslik. Aga ma saan olla tähelepanelik.”
Selles tähelepanelikkuses kasvas tasapisi vaikne vabadus.
Ärritus ei ole karistus – see on kutse kuulata ennast sügavamalt.
Sisekõne on nagu peidetud õpetaja – see kordab kas hirme või toetab kasvu.
Kui sa saad oma mõtete kuulajaks,
saad sa iseendale õpetajaks.
Ja igal hetkel, mil sa ei reageeri, vaid mõistad, oled sa õppija – ja ärkaja.