Ühel päeval, kui kõik tundus korras, kuid sisemuses helises vaikne tühjus, jäi naine seisma – justkui keset nähtamatut piiri…. Ta oli toitnud oma keha, korraldanud oma elu, täitnud kõik, mida maailm õigeks pidas. Kuid midagi jäi ikka puudu. Midagi, mida ei saanud mõõta tulemuste ega täita asjadega.
„Kas mu vaim elab veel… või on ta lihtsalt uinunud?“
See küsimus ilmus tema sisse vaikselt, kuid tungivalt – nagu unustatud kell, mis äkki taas tiksuma hakkab.
Siis ta mõistis – vaim ei kao kuhugi, ta lihtsalt vaikib, kui teda ei kuulata.
Ja teadlikkus on see, mis äratab vaimu.
Teadlikkus sellest, kuidas sa elad, kuidas sa mõtled, mida sa lubad endale ja mida kannad endas vaikides.
Ta hakkas märkama:
et mõistus on nagu arvuti – võimas ja kohanemisvõimeline, kuid sageli täis vanu programme, mille olid loonud teised: hirm, kahtlus, võrdlus.
et süda igatseb vaikust ja tähendust, mitte vaid saavutusi.
et vaim – see sügavam mina – ei vaja midagi muud, kui ärkvel teadlikkust, tähelepanelikkust hetke suhtes.
Ta andis endale lubaduse:
Toita oma vaimu iga päev.
Mitte ainult teadmistega, vaid vaikusega. Mitte ainult motivatsiooniga, vaid mõtisklusega. Mitte ainult välise vilinaga, vaid sisemise selgusega.
Ta ei lubanud enam oma vaimul laiselda – sest ta sai aru, et vaim on elu teejuht, mõistus selle tööriist, süda selle jõud ja keha selle kodu.
Ta mõistis, et:
kui vaim on teadlik, suudab ta valida, milliseid mõtteid mõistus käivitab;
kui vaim on ühenduses, on elu täis tähendust, mitte lihtsalt tegevust;
ja kui vaim on rahus, on inimene päriselt kohal.
Soovitus sulle:
Ära luba oma vaimul laiselda.
Toida teda mõtte, vaikuse, ilu ja aususega.
Juhi oma mõistust – ära lase sellel sind juhtida.
Kasvata teadlikkust – see on värav ärkvelolekusse.
Kui vaim ärkab, ärkab ka elu.