Meie esivanemad teadsid – väsinud hing ei kuule iseennast ja kui süda jääb vaikseks, on elu häälest väljas.
Kui me muutume kurnatuks, üksildaseks või vihaseks, hakkavad meie mõtted tumenema. Kaob tänutunne. Silmad ei märka enam elu peeneid kingitusi – varahommikust uduloori, teekruusi soojust või lindude vaikset kohalolu.
Hing tõmbub kokku nagu leht sügistuules.
Seepärast ei ole oma energia hoidmine mitte isekus, vaid elujõu kaitsmine.
See on nagu tule hoidmine külmal õhtul – kui leeki ei kaitse, siis see kustub.
See on enesearmastuse tuum, vaikse väe säde.
Esimene samm on otsus elada omaenda rütmis – nõnda, nagu vanarahvas elas looduse tsüklite järgi, mitte võõraste kellade ja käskude järgi.
Ära lase kellelgi survestada sind minema, kui su keha palub jääda.
Ă„ra sunni end jagama, kui vajad kogumist, nagu kevadine allikas, mis enne paisumist vaikuses kogub.
Kui oled väsinud, on loomulik tühistada plaanid, mis said tehtud teise valguse ajal.
Sinu hingel on õigused. Jah, vanarahvas ei rääkinud õigustest, aga nad elasid tasakaalus – nad teadsid, millal tõmmata tagasi, vaikida, olla omaette. Sest vaikuses elab tarkus.
Sinu hingel on õigus:
• jätta vastamata, või vastata siis, kui oled valmis,
• öelda ei – isegi kui algul ütlesid jah,
• vajada vaikust, vaikust nagu sügisene järv,
• minna vara magama, ilma õigustamata,
• muuta meelt – sest meel on nagu tuul – ta liigub.
Pole midagi valesti, kui sa oled lihtsalt liiga kurnatud, et end jagada.
Puhkus pole nõrkus. Vaikus pole põgenemine.
Need on hinge tööriistad, millega parandatakse elukanga katkisi kohti.
Kui me eirame keha sosinaid, muutub see lõpuks karjeks.
Väsimusest saab uks haigusesse. Tark inimene ei oota, kuni keha teda sundima hakkab.
Tark inimene kuulab enne, kui on liiga hilja.
Ă„ra lase kellelgi panna sulle sĂĽĂĽd selle eest, et sa hoiad oma sisemist rĂĽtmi.
Sest rütm on püha asi – nii tantsus kui hinges.
Kaitse oma energiat, nagu hoiti vanasti kodutuld.
Puhka, kui vajad. Vaiki, kui hing nõuab vaikust.
Ole endale truu – ka siis, kui maailm jookseb mööda nagu tormituul üle lagendiku.
Sa ei pea midagi tõestama.
Sa ei pea end õigustama.
Sa ei pea otsima luba, et olla väsinud või vaikne.
Sa lihtsalt pead ennast hoidma.
Nagu hoiti haudunud leiba, leiliruumi vaikushetke või tarest läbi tungivat päikesekiirt.
Et taastuda. Et hingata.
Et elada paremini.
Et olla olemas – endale ja elule. Päriselt.