Vanarahvas ütles: „Kes tahab viljast vilja, see peab maad harima, ka siis, kui ilm kisub halliks.“ Nii on ka sisemise kasvuga – enesearmastuse ja tarkuse vili sünnib sageli just raskustes, mitte ainult ilupäevadel.
Elu ei kingi meile valmis ehitud kroone ega valmislõigatud radu. Selle asemel annab ta meile toore kivi – kogemused, katsumused, hetked, mis vajavad meie enda kätt, südant ja hinge, et neist võiks sündida midagi säravat. Just seda mõtet kannab endas Bô Yin Râ sügav aforism:
„Oma läbielamisi tuleb lihvida nii, nagu teemanti – tema enda tolmus. Sina oled nii kalliskivilihvija kui ka oma elusõrmuse kullasepp.“
🪶 Elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, miks mõni kogemus jääb minusse justkui kivi – raske, terav ja valus?
Õpetaja: Sest kõik, mis tuleb sügavalt, vajab aega, et muutuda valguseks. Meie esiisadki ütlesid: „Kui tahad pärlit, mine vette; kui tahad valgust, mine pimedusse.“
Bô Yin Râ meenutab meile, et iseenda teemant lihvitakse elust endast – tolmust, mis koguneb teele, mitte salongipõrandalt.
Õpilane: Aga kas ma ei pea ootama, et keegi teine mind puhastaks või juhiks?
Õpetaja: Ei, laps. Sina oled oma elu sepp. See, kuidas sa oma elukivi kätte võtad – kas viskad minema või hakkad lihvima – ongi vahe meeleheite ja meistriks kasvamise vahel. Rahvasuus on öeldud: „Kivi, mida keegi ei taha, võib olla kõige puhtam säde, kui sa teda õigesti tabad.“
Ă•pilane: Ja kui ma teen vigu?
Õpetaja: Vigu teevad kõik. Aga vanarahvas teadis: „Eksides ei kuku puu, vaid saab tugevama juure.“ Kui sa oskad oma veast õppida, oled sa juba poolel teel valguse juurde. Viga ei ole määrav – määrav on, kas sa kasutad teda nagu veskit – jahvatad tarkuseks või jätad ta kiviks kõrvale.
🪶Pärimuslikud tarkuseterad:
„Ilma vaevata ei saa ei tarkust ega talvepuud.“
„Südames kõnelev tõde kostab kaugemale kui sajamehe laul.“
„Katsumus ei ole karistus, vaid õpetaja, kes kõnnib vaiksel sammul.“
„Kes jaksab vaadata oma varju, see näeb ka oma valgust.“
🪶Elu ei anna meile säravaid kive, vaid annab meile võimaluse neid lihvida. Meie tee ei ole kivivaba – aga kui me õpime neid kive vaatama mitte takistustena, vaid tööriistadena, siis saab neist midagi enamat kui lihtsalt läbielamised.
„Sina oled nii kalliskivilihvija kui ka oma elusõrmuse kullasepp,“ ütleb Bô Yin Râ. Ja eesti pärimuse keel vastab sellele nii: „Mida rohkem sa oma kivi puudutad, seda rohkem ta särama hakkab – ja siis, alles siis, näed sa, et see valgus tuli sinust enesest.“🪶🪶🪶