Vanarahva tarkus ütleb: „Kui sul on kodus ema, siis sul on olemas kodu.“
See on tõde, mida me mõistame alles siis, kui see kodu on tühjaks jäänud.
Inimese elu voolab sageli kiiremini, kui ta suudab märgata. Me jookseme tähtaegade, kohustuste ja murede järel nagu kevadine jõgi, mis ei tunne peatust. Vahepeal heliseb telefon ja teisel pool on keegi, kes lihtsalt tahab teada, kuidas meil läheb… aga meil „pole aega“.
Nii sünnivad vaikus ja kaugus — mitte vihast ega pahatahtlikkusest, vaid pealtnäha süütust lausest: „Ära praegu helista, mul on kiire.“
Ometi võib selline hetk sulgeda ukse, mida enam avada ei saa.
Vestlus
Õpilane: Õpetaja, ma ei suuda seda endale andestada.
Õpetaja: Mis juhtus, mu rändur?
Õpilane: Ma ütlesin emale, et ärgu helistagu mulle enam. Mul oli kiire. Ja ta… ta enam ei helistanudki.
Õpetaja: Ja nüüd?
Õpilane: Nüüd on ta läinud. Ma leidsin ta voodis, telefon käes. Viimane valitud number oli minu oma… päev, mil ma ütlesin, et tal pole vaja helistada.
Õpetaja: „Inimese suurim eksitus on arvata, et tal on aega.“- Buddha
See, mida sa praegu tunned, on armastuse hind, kui me ei märka selle väärtust õigel ajal. Vanarahvas ütles: „Kui ema silmad su peale vaatavad, on maailm veel kodu moodi.“ Kui need silmad sulguvad, hakkab isegi päikeseloojang tunduma külm.
Õpilane: Ma mõtlesin, et meil on aega… et järgmine päev tuleb alati.
Õpetaja: Armastus ei ela homses, mu poeg. Armastus on nagu tuli — see vajab hoidmist praegu, mitte homme. Kui leek kustub, jääb alles ainult külm tuhk ja meenutus soojusest, mida enam ei saa tagasi tuua.
Õpilane: Kõik need korduvad küsimused: „Kas sa oled söönud?“ „Kuidas sul läheb?“ — ma pidasin neid tüütuks.
Õpetaja: Need olid tema viis öelda: „Ma armastan sind ja sa oled mulle kallis.“ Meil siinmail öeldi: „Ema keel ja ema hool on nagu allikavesi — alles janus saad aru, kui puhas see oli.“
Õpilane: Miks me mõistame seda alles siis, kui on hilja?
Õpetaja: Sest inimene võtab päikese iseenesestmõistetavana — kuni päev läheb looja ja tuleb öö, milles enam valgust ei ole. Ja mõnikord peame pimedas käima terve tee, enne kui õpime hinda, mida valgus kandis.
Õpetaja: „Ära lükka edasi headust, sest sa ei tea, kui palju päevi on veel antud.“ (Marcus Aurelius)
Sinu ema ei tahtnud su käest midagi suurt — ainult kuulda sinu häält. Häält, mis kinnitaks, et maailm on veel korras.
Südantlõhestav puudutus
Õpilane: Kui ma seal voodi kõrval istusin, märkasin öökapil väikest valget karpi. Ma avasin selle… ja seal sees oli väike paberileht. See oli kortsunud ja servadest kulunud, justkui oleks ta seda sageli käes hoidnud. Seal oli minu lapsepõlve joonistus — mina ja tema, käest kinni, päike meie kohal.
Tagaküljele oli ta oma käega kirjutanud: „Minu päike. Kui ma ei saa enam sinu häält kuulda, siis tean, et kord me kohtume seal, kus kõnesid ei katkestata.“
Õpetaja: Mu rändur, vanarahvas ütles: „Sõna, mida ei öeldud, nutab hauda taga.“ See paberileht oli tema viis helistada sulle viimast korda — mitte telefoniga, vaid oma südamega.
Õpilane: Ma oleks tahtnud, et ta oleks teadnud… et ma ka armastasin teda, isegi siis, kui olin vait.
Õpetaja: Ta teadis. Emad loevad vaikust nagu teised loevad raamatut. Aga nad igatsevad siiski kuulda häält, mis kinnitaks, et armastus on elus, mitte ainult mõtetes.
Õpilane: Nüüd helistan mina. Iga päev. Aga keegi ei vasta.
Õpetaja: Helista siiski, mu rändur. Helista tuulele, helista mälestusele. Sest isegi kui tema ei vasta, vastab su süda — ja ütleb sulle, kuidas järgmistele, kes sulle kallid, vastata õigel ajal.
See lugu on meeldetuletus, et meie aja ja tähelepanu tõeline väärtus selgub alles siis, kui need on lõppenud. Me arvame, et lähedased on alati olemas, et me saame oma hoolimist väljendada homme, järgmisel nädalal või „kui asjad rahulikumaks lähevad“. Ent elu ei oota meie sobivat hetke.
Meie kultuuris on alati hoitud tarkust, mis ütleb, et lähedaste eest hoolitsemine ei ole ajaraisk — see ongi elu sisemine tuum. Vanarahvas ütles: „Kui sul on kodus ema, on sul olemas kodu.“ See tähendab, et kodu pole pelgalt seinad ja katus, vaid hing, kes ootab ja hoiab. Kui see hing lahkub, muutub ka kõige soojem tuba tühjaks.
Selles loos ei olnud süüdlasi ega pahatahtlikkust — oli vaid kiire elu, tähtajad, pinged ja uskumus, et aega on alati. Ema armastus väljendus lihtsates küsimustes, mida laps tõlgendas tüütusena. Aga tegelikult oli iga „Kas sa oled söönud?“ peidetud viis öelda „Ma armastan sind“ ja „Sa oled mulle tähtis“.
Kui inimene kaotab võimaluse kuulata oma ema häält, ei täida seda tühimikku ükski hilisem vabandus ega kahetsus. Alles jääb vaikuse ja mälestuste kõrvutamine — ning mõistmine, et me ei saa enam tagasi võtta sõnu, millega sulgesime ukse.
Seda lugu võiks kanda edasi kui pärimustarkust järgmistele põlvedele: ära lase argipäeva müral summutada neid hääli, mis tulevad südamest. Võta aega helistada. Võta aega kuulata. Võta aega armastada. Sest need, kes täna meiega on, võivad homme olla ainult mälestustes.
See, mis meile täna tundub tühine, võib homme olla kõige kallim. Lähisuhted ei kustu plahvatuslikult, vaid vaikselt, märkamatult — kuni ühel päeval mõistame, et telefon ei helise enam ja kodu on tühjaks jäänud.
Pärimuses öeldi: „Kodu on seal, kus su ema hingab.“ Kui see hingamine vaikib, jääb igatsus, mis ei küsi, kui kiire meil oli.
Helista täna. Ütle täna. Kuula täna.
Sest armastus ei ela homses — see hingab vaid praeguses hetkes. Ja kui see hetk on möödas, on ainus, mis jääb, mälestus kõnedest, mida enam keegi vastu ei võta.
„Päev tuleb, mil sul pole enam võimalust öelda ‘ma armastan sind’. Tee seda täna.“ (Leo Tolstoi)