Iidsetel aegadel peeti suurimaks tarkuseks mitte ainult teadmiste kogumist, vaid ka oskust näida teadmatuses. See ei olnud teesklus, vaid sügavaim alandlikkus – mõistmine, et tõde on alati suurem kui ükski meel või arvamus. Nii kõlas ka Sokratese sõna: „Ma tean vaid seda, et ma ei tea midagi.“
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks sa vahel ei vasta mu küsimustele, vaid vaikid või küsid minult vastu?
Ă•petaja: Sest kui ma annaksin sulle kohe vastuse, sulguks uks sinu enda taipamise ees. Tarkus ei ole ainult see, mida sa kuuled, vaid ka see, mille sa ise avastad.
Õpilane: Aga kas mitte tõeline tark ei peaks alati teadma ja vastama?
Õpetaja: Tõeline tarkus ei seisne teadmisepagasiga uhkeldamises. Püüa targaks saada, aga õpi ka jätma muljet, nagu ei teaks sa midagi. Just siis sünnib ruum, kus teised julgevad otsida ja jagada. Laozi on öelnud: „Tõeline tark ei kogu teadmisi, vaid laseb lahti ja jääb tühjaks. Ainult tühjas kausis saab tekkida uus vesi.“
Ă•pilane: Nii et teadmatus ongi tarkuse osa?
Õpetaja: Just. Tühjuses peitub võimalus. Kui kauss on täis, ei mahu sinna tilkagi uut. Aga kui jätad ruumi, saab sinna voolata elav allikas.
Pärimuslik kujund
Vanarahvas ütles: „Tark ei uhkusta oma vikatiga, vaid laseb rohul kasvada.“ See tähendas, et inimene, kes tõesti mõistab, ei kiirusta oma tarkust näitama, vaid hoiab ruumi ka teistele.
Tõeline tarkus on tasakaal – sisemine rikkus, mis on kogutud kogemustest, ja väline tagasihoidlikkus, mis ei suru end esile. Tark ei ehita müüre oma teadmistega, vaid loob värava, millest teisedki saavad sisse astuda.
Sokrates tuletas meelde: „Tark inimene teab, kui palju ta ei tea.“
Ja Laozi täiendas: „Tühjus on kõige viljakam seisund.“
Seega – püüa targaks saada, aga õpi ka vaikima ja tühjaks jääma. Selles peitub elu suurim vägi.
