VanasĂ”na ĂŒtleb: âKelle kĂ€es on su rahu, see on sinu isand.â
Sageli ei mĂ€rka inimene, kuidas ta on oma rÔÔmu, rahu ja isegi enesevÀÀrtuse sidunud teise inimese tujude, hinnangute vĂ”i kĂ€itumise kĂŒlge. Nii sĂŒnnibki sĂ”ltuvussuhe â nĂ€htamatu ahel, mis meenutab kĂŒll armastust, kuid toitub hirmust ja vajadusest. TĂ”eline tarkus Ă”petab, et armastus ei ole vangla, vaid vabadus.
Dialoog
Ăpilane: Ăpetaja, miks tunnen, et mu enesetunne kĂ”igub koos sellega, kas teine on minuga rahul?
Ăpetaja: Sest sa oled andnud oma sĂŒdame vĂ”tme teise kĂ€tte. Epiktetos on öelnud: âKes seob oma rahu teise kĂ€itumise kĂŒlge, on tema ori.â Kui sinu rahu sĂ”ltub kellegi tujude lainetest, oled sa nagu laev, mille ankur on unustatud.
Ăpilane: Aga kas mitte armastus ei tĂ€hendagi andmist ja hoolimist?
Ăpetaja: Armastus jah, aga mitte oma hinge Ă€ra andmist. Seneca on öelnud: âKes ei suuda elada ilma teisteta, elab ilma endata.â TĂ”eline hoolimine sĂŒnnib siis, kui mĂ”lemad seisavad oma jalgel ja annavad ĂŒksteisele ruumi.
Ăpilane: Kui ma jÀÀn liiga kinni, tunnen pidevat Ă€revust â hirmu, et jÀÀn ĂŒksi.
Ăpetaja: Just see hirm ongi ahel. Rousseau ĂŒtles: âVabadus kaob seal, kus hirm juhib.â Kui sa teed valikuid hirmust, siis ei saa sa kunagi kogeda tĂ”elist armastust â vaid selle varje.
Ăpilane: Aga kuidas siis armastada, ilma et kaotaksin ennast?
Ăpetaja: Aristoteles meenutab: âTĂ”eline sĂ”prus ja armastus ei koosne kasust, vaid hingede vabadast kooskĂ”last.â Armastus on nagu kaks puud, mis kasvavad lĂ€hestikku, kuid kummalgi on oma juured. Kui nad liiga tihedalt kokku istutatakse, lĂ€mmatavad nad teineteise.
Ăpilane: Ăpetaja, aga kuidas ma siis Ă”pin piire?
Ăpetaja: Laozi ĂŒtles: âKui annad Ă€ra oma keskme, jÀÀd tĂŒhjaks. Kui seisad oma keskmes, oled tĂ€idetud ja rahus.â See tĂ€hendab, et kĂ”igepealt pead tundma ja austama oma piire â siis oskad ka teist austada.
Ăpilane: Nii et kui ma ĂŒtlen âeiâ seal, kus mu hing ĂŒtleb ei, siis ma ei ole isekas?
Ăpetaja: Vastupidi. See on tĂ”eline armastus. Simone Weil on öelnud: âTĂ”eline armastus on see, kui teise olemasolu on sinu jaoks pĂŒha, ilma vajaduseta teda omada.â Kui austad oma vajadusi, siis oskad ka teist vĂ”tta pĂŒhana â mitte kui oma tĂ€itjat vĂ”i pÀÀstjat.
Ăpilane: Ja mis saab siis, kui ma julgen tunda oma valu ja haavatavust? Kas see ei tee mind nĂ”rgaks?
Ăpetaja: Kierkegaard ĂŒtles: âKĂ”ige raskem orjus on hirm kaotada armastus, sest see teeb meid vĂ”imetuks armastust vastu vĂ”tma.â Julgus oma valu tunnistada ei tee sind nĂ”rgaks, vaid vabaks. See on mĂ€rk, et sa ei ela enam hirmu jĂ€rgi, vaid tĂ”e jĂ€rgi.
SĂ”ltuvussuhe on nagu nĂ€htamatu ahel, mis seob inimese vabaduse ja rÔÔmu kellegi teise kĂ€itumise kĂŒlge. Kuid ahelat ei hoia kinni teine, vaid meie enda hirm ja harjumus. Kui inimene naaseb oma keskmesse, julgeb öelda âeiâ, kui sĂŒda seda ĂŒtleb, ja âjahâ, kui hing kutsub, siis sĂŒnnib tĂ”eline vabadus ja armastus.
Ăpetaja: Pea meeles, Ă”pilane â tĂ”eline armastus ei kĂŒsi, et sa kaotaksid ennast. Ta kutsub sind hoopis leidma ennast ja jagama seda, mis on sinus tĂ”eline.