Lahkus on valgus, mis soojendab inimeste hingi. Ometi õpetavad nii vanad filosoofid, piiblitarkused kui ka rahvatarkus, et lahkus vajab piire. Kui inimene annab ennast lõputult, võib ta lõpuks ise tühjaks jääda. Nii nagu tuli, mis hoiab kodu soojas, võib ülekütmisel kogu maja maha põletada.
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Õpetaja, ma püüan alati lahke olla. Aga vahel tunnen, et mind kasutatakse ära. Kas lahkusel peab olema piir?
Õpetaja: Jah, mu laps. Aristoteles õpetas: „Voorus seisneb alati kahe äärmuse vahel – ka lahkus peab leidma oma mõõdu.“
Liigne lahkus võib muuta sind haavatavaks ja isegi lahkusetuks enda vastu.
Õpilane: Aga kas mitte Seneca ei öelnud, et iga lahkuse tegu loob lõpmatuses ringe?
Õpetaja: Seda ta ütles. „Pole olemas väikest lahkust – iga tegu loob lõpmatuses ringe.“ Kuid samas hoiatas ta ka: „See, kes tahab kõiki aidata, võib lõpuks kaotada võime aidata isegi iseennast.“ Nii et lahkus, millel pole piiri, on nagu kaev, mis kuivab.
Õpilane: Mida tähendab piiratud lahkus?
Õpetaja: See tähendab, et sa annad südamest, aga mitte oma hinge hinnaga. Eesti pärimustarkus ütleb: „Kes igale poole oma soojust jagab, sel võib koduahi kustuda.“ Sa pead hoidma oma sisemist tuld, muidu ei jätku sul soojust ei endale ega teistele.
Õpilane: Aga Piibel õpetab ju: „Armasta oma ligimest nagu iseennast.“ (Mk 12:31). Kas see ei tähenda, et pean alati teise jaoks olemas olema?
Õpetaja: Märka, et seal öeldakse „nagu iseennast“. See tähendab tasakaalu – sa ei saa armastada teist, kui oled iseenda unustanud.
Õpilane: Aga kadedus? Miks vahel headus toob kaasa hoopis kadedust?
Õpetaja: Sest valgus loob varju. Marcus Aurelius ütles: „Kadedus on nagu vari – see järgneb alati, kui valgus on selge.“ Inimesed, kes ei tunne omaenda väärtust, vaatavad teiste õnne kibedusega. Cicero meenutab: „Kadedus on sisemine tunnistus sellest, et sa ei tunne omaenda väärtust.“
Õpilane: Nii et lahkus vajab piire, et ta ei muutuks kurbuseks, ja kadedust tuleb mõista kui varju, mis näitab, et valgus on olemas?
Õpetaja: Just nii, mu laps. Tõeline lahkus ei tähenda, et sa kustutad omaenda valguse teiste pärast. Pigem hoiad seda elus, et su valgus võiks valgustada ka teisi.
Lõppsõna
Lahkus, mis on kantud tarkusest, ei kurna, vaid kasvatab. Kadedus ei suuda kustutada valgust, kui see põleb õiges mõõdus. Nii jääb igavene tõde: „Ärge laske kurjal võitu saada, vaid võitke kuri heaga.“ (Rm 12:21)
Ja nagu pärimustarkus ütleb: „Hea süda on aare, aga lukuta aaret kantakse kiiresti minema.“
Seepärast olgu sinu süda lahke, aga ka tark – nii jääb valgus alles nii sulle kui ka maailmale.