đŸ•ŻïžIdealiseerimise ahelad

Õpetaja ja Ă”pilane kĂ”ndisid mööda sĂŒgisest metsarada. Lehed sahisesid jalgade all, otsekui jutustaksid nad lugusid möödunud suvest. Tuul mĂ€ngis puulatvades ja kandis endaga kargust, mis meenutas peatselt saabuvaid kĂŒlmasid öid. Õhus oli tunda suitsuse ahju lĂ”hna, mis tĂ”i meelde vanade kodutarede vaikuse ja tublide taluperede tasase töö.
Õpilase pilk oli murelik – justkui kannaks ta endas nĂ€htamatut koormat, mille raskus ei olnud mitte kivi, vaid mĂ”te. Nagu öeldi vanasti: „Raske pole mitte vanker, vaid mĂ”tete koorem.“

đŸ•ŻïžElutarkuse vahetus

Õpilane: „Õpetaja, ma ei suuda mĂ”ista, miks elu ei lĂ€he nii, nagu mina arvan, et ta peaks minema. Inimesed kĂ€ituvad teisiti, kui mina Ă”igeks pean, ja sĂŒndmused arenevad tihti vastupidiselt minu ootustele. See teeb mind rahutuks ja vihaseks. Kas ma olen liiga nĂ”udlik?“

Õpetaja: „Sa ei ole liiga nĂ”udlik, sa oled liiga idealistlik. See, mida sa koged, on idealiseerimine. Sa oled loonud oma peas mudeli, kuidas maailm peab toimima. Ja nĂŒĂŒd pĂŒĂŒad sa kĂ”ike ja kĂ”iki selle mudeli jĂ€rgi mÔÔta. Aga elu ei mahu ĂŒhegi inimese loodud vormi sisse. Nagu vanarahvas ĂŒtleb: ‘Iga lind lendab oma tiiva jĂ€rgi.’“

Õpilane: „Kas see tĂ€hendab, et ma ei tohiks ĂŒldse lootusi ega ideaale omada?“

Õpetaja: „Ideaalid vĂ”ivad olla nagu tĂ€hed taevas – nad juhatavad suunda, aga nendeni ei jĂ”ua kunagi. Kui aga hakkad teisi inimesi vĂ”i sĂŒndmusi suruma oma tĂ€hekujulisse vormi, tekib kannatus. Epiktetos on öelnud: ‘Ära nĂ”ua, et asjad lĂ€heksid nii, nagu sina tahad, vaid soovi, et need lĂ€heksid nii, nagu nad lĂ€hevad – ja sa elad rahus.’ Ja eesti tarkus lisab: ‘Maailma ei tee sa ĂŒksi ĂŒmber, aga oma sĂŒdame saad kĂŒll puhtaks pesta.’“

Õpilane: „Aga kuidas siis leppida nende inimestega, kes on valelikud, isekad vĂ”i ebaviisakad?“

Õpetaja: „Leppimine ei tĂ€henda nĂ”ustumist nende teoga, vaid nende aktsepteerimist inimesena, kelle tee on praegu teistsugune kui sinu oma. Marcus Aurelius meenutas: ‘Kui sa Ă€rkad hommikul, mĂ”tle: tĂ€na kohtan inimesi, kes on pealetĂŒkkivad, tĂ€namatud, uhked ja isekad. Aga nad on sellised teadmatusest.’

Kui sa tead, et maailm on ebatĂ€iuslik, siis sa ei solvu tema ebatĂ€iuslikkusest. Ja siis ei pÀÀse sa enam oma rahu kĂ€est. Nagu ĂŒtleb vanasĂ”na: ‘Kui tuul ei vaibu, Ă”pi temaga tantsima.’“

Õpilane: „Siis idealiseerimine on justkui ahel, mille olen ise oma kaela pannud?“

Õpetaja: „Just nii. Rahulolematus on nagu suitsune ahi – mida rohkem sa ootad, et teised oleksid ideaalsed, seda enam suitsutad sa oma hinge ja ĂŒmbritsevat. Kui aga asendad selle suitsu tĂ€nutundega, muutub sinu sees valgus, ja elu peegeldab sulle valgust tagasi. Vana pĂ€rimus ĂŒtleb: ‘Suitsuta palju, nĂ€ed vaid suitsu; sĂŒĂŒta kĂŒĂŒnal, nĂ€ed kogu tuba.’“

đŸ•ŻïžKokkuvĂ”te: Õpilane jĂ€i vaikseks ja vaatas langevaid lehti. Ta mĂ”istis, et iga leht langeb omal ajal ja omal viisil – mitte nii, nagu tema seda tahaks. Ometi oli vaatepilt kaunis.
See tuletas talle meelde vanarahva sĂ”nu: „Igal puul oma aeg Ă”itseda ja iga lehel oma aeg langeda.“
Nii taipas ta, et elu ilu ei seisne mitte selles, et kĂ”ik oleks ideaalne, vaid selles, et kĂ”ik sĂŒnnib Ă”igel ajal ja omal moel. Ja selles taipamises leidis ta rahu.

đŸ•ŻïžPĂ€rimuslikud tarkuseterad
  • „Iga lind lendab oma tiiva jĂ€rgi.“ – Eesti vanasĂ”na

  • „Igal puul oma aeg Ă”itseda ja igal lehel oma aeg langeda.“ – Eesti pĂ€rimustarkus

  • „Kui tuul ei vaibu, Ă”pi temaga tantsima.“ – rahvatarkus

  • „Suitsuta palju, nĂ€ed vaid suitsu; sĂŒĂŒta kĂŒĂŒnal, nĂ€ed kogu tuba.“ – pĂ€rimuslik metafoor

  • „Raske pole mitte vanker, vaid mĂ”tete koorem.“ – Eesti vanasĂ”na

  • „Maailma ei tee sa ĂŒksi ĂŒmber, aga oma sĂŒdame saad kĂŒll puhtaks pesta.“ – rahvatarkus

Ostukorv