Ăpetaja ja Ă”pilane kĂ”ndisid mööda sĂŒgisest metsarada. Lehed sahisesid jalgade all, otsekui jutustaksid nad lugusid möödunud suvest. Tuul mĂ€ngis puulatvades ja kandis endaga kargust, mis meenutas peatselt saabuvaid kĂŒlmasid öid. Ăhus oli tunda suitsuse ahju lĂ”hna, mis tĂ”i meelde vanade kodutarede vaikuse ja tublide taluperede tasase töö.
Ăpilase pilk oli murelik â justkui kannaks ta endas nĂ€htamatut koormat, mille raskus ei olnud mitte kivi, vaid mĂ”te. Nagu öeldi vanasti: âRaske pole mitte vanker, vaid mĂ”tete koorem.â
đŻïžElutarkuse vahetus
Ăpilane: âĂpetaja, ma ei suuda mĂ”ista, miks elu ei lĂ€he nii, nagu mina arvan, et ta peaks minema. Inimesed kĂ€ituvad teisiti, kui mina Ă”igeks pean, ja sĂŒndmused arenevad tihti vastupidiselt minu ootustele. See teeb mind rahutuks ja vihaseks. Kas ma olen liiga nĂ”udlik?â
Ăpetaja: âSa ei ole liiga nĂ”udlik, sa oled liiga idealistlik. See, mida sa koged, on idealiseerimine. Sa oled loonud oma peas mudeli, kuidas maailm peab toimima. Ja nĂŒĂŒd pĂŒĂŒad sa kĂ”ike ja kĂ”iki selle mudeli jĂ€rgi mÔÔta. Aga elu ei mahu ĂŒhegi inimese loodud vormi sisse. Nagu vanarahvas ĂŒtleb: âIga lind lendab oma tiiva jĂ€rgi.ââ
Ăpilane: âKas see tĂ€hendab, et ma ei tohiks ĂŒldse lootusi ega ideaale omada?â
Ăpetaja: âIdeaalid vĂ”ivad olla nagu tĂ€hed taevas â nad juhatavad suunda, aga nendeni ei jĂ”ua kunagi. Kui aga hakkad teisi inimesi vĂ”i sĂŒndmusi suruma oma tĂ€hekujulisse vormi, tekib kannatus. Epiktetos on öelnud: ‘Ăra nĂ”ua, et asjad lĂ€heksid nii, nagu sina tahad, vaid soovi, et need lĂ€heksid nii, nagu nad lĂ€hevad â ja sa elad rahus.’ Ja eesti tarkus lisab: âMaailma ei tee sa ĂŒksi ĂŒmber, aga oma sĂŒdame saad kĂŒll puhtaks pesta.ââ
Ăpilane: âAga kuidas siis leppida nende inimestega, kes on valelikud, isekad vĂ”i ebaviisakad?â
Ăpetaja: âLeppimine ei tĂ€henda nĂ”ustumist nende teoga, vaid nende aktsepteerimist inimesena, kelle tee on praegu teistsugune kui sinu oma. Marcus Aurelius meenutas: ‘Kui sa Ă€rkad hommikul, mĂ”tle: tĂ€na kohtan inimesi, kes on pealetĂŒkkivad, tĂ€namatud, uhked ja isekad. Aga nad on sellised teadmatusest.’
Kui sa tead, et maailm on ebatĂ€iuslik, siis sa ei solvu tema ebatĂ€iuslikkusest. Ja siis ei pÀÀse sa enam oma rahu kĂ€est. Nagu ĂŒtleb vanasĂ”na: âKui tuul ei vaibu, Ă”pi temaga tantsima.ââ
Ăpilane: âSiis idealiseerimine on justkui ahel, mille olen ise oma kaela pannud?â
Ăpetaja: âJust nii. Rahulolematus on nagu suitsune ahi â mida rohkem sa ootad, et teised oleksid ideaalsed, seda enam suitsutad sa oma hinge ja ĂŒmbritsevat. Kui aga asendad selle suitsu tĂ€nutundega, muutub sinu sees valgus, ja elu peegeldab sulle valgust tagasi. Vana pĂ€rimus ĂŒtleb: âSuitsuta palju, nĂ€ed vaid suitsu; sĂŒĂŒta kĂŒĂŒnal, nĂ€ed kogu tuba.ââ
đŻïžKokkuvĂ”te: Ăpilane jĂ€i vaikseks ja vaatas langevaid lehti. Ta mĂ”istis, et iga leht langeb omal ajal ja omal viisil â mitte nii, nagu tema seda tahaks. Ometi oli vaatepilt kaunis.
See tuletas talle meelde vanarahva sĂ”nu: âIgal puul oma aeg Ă”itseda ja iga lehel oma aeg langeda.â
Nii taipas ta, et elu ilu ei seisne mitte selles, et kĂ”ik oleks ideaalne, vaid selles, et kĂ”ik sĂŒnnib Ă”igel ajal ja omal moel. Ja selles taipamises leidis ta rahu.
đŻïžPĂ€rimuslikud tarkuseterad
-
âIga lind lendab oma tiiva jĂ€rgi.â â Eesti vanasĂ”na
-
âIgal puul oma aeg Ă”itseda ja igal lehel oma aeg langeda.â â Eesti pĂ€rimustarkus
-
âKui tuul ei vaibu, Ă”pi temaga tantsima.â â rahvatarkus
-
âSuitsuta palju, nĂ€ed vaid suitsu; sĂŒĂŒta kĂŒĂŒnal, nĂ€ed kogu tuba.â â pĂ€rimuslik metafoor
-
âRaske pole mitte vanker, vaid mĂ”tete koorem.â â Eesti vanasĂ”na
-
âMaailma ei tee sa ĂŒksi ĂŒmber, aga oma sĂŒdame saad kĂŒll puhtaks pesta.â â rahvatarkus

