Vanasõnad on kui väikesed pärlid, mis on sajandite jooksul lihvitud inimeste kogemustest. Neis elab rahva hing ja elutarkus, mis ei vanane. Nagu vanarahvas ütles: „Sõna on kui seeme – kui ta kord külvatud, hakkab ta idanema inimese südames.“
Õpetaja ja õpilane istusid õhtul lõkke ääres. Sädemed tõusid taevasse ja meenutasid õpilasele, kui kiiresti võivad mõtted muutuda valguseks või varjuks.
Dialoog
Õpilane: „Õpetaja, miks tundub mulle vahel, et maailm on nii vaenulik ja ebaõiglane?“
Õpetaja: „Sanskriti vanasõna ütleb: ‘Kui süda pole puhas, tunduvad kõik asjad vaenulikud.’ See tähendab, et maailm peegeldab su enda sisemist seisundit. Kui hing on rahutu, näed rahutust ka väljas.“
Õpilane: „Aga inimesed tõesti teevad vigu. Kuidas sellega leppida?“
Õpetaja: „Vanasõna tuletab meelde: ‘Kes teiste juurest vigu otsib, ei tunne enda vigu.’ Kui vaatad ainult teiste puudusi, unustad, et ka sinus endas on parandamist. Õige tee algab seestpoolt.“
Õpilane: „Ja mis saab, kui õnn pöördub ja raskused tulevad?“
Õpetaja: „Sanskriti tarkus kinnitab: ‘Mahalõigatud puu hakkab uuesti võrseid ajama; kahanev kuu hakkab mõne aja pärast jälle kasvama.’ See tähendab – ükski langus pole lõpp. Elu ise õpetab, et uued algused sünnivad alati.“
Õpilane: „Aga kuidas hoida rõõmu keset kõike seda?“
Õpetaja naeratas: „Prantslased ütlesid: ‘Tõeliselt on raisku läinud vaid päev, mil sa kordagi ei naernud.’ Naer on kui tuli pimedas toas – ta toob soojust ja valgust ka siis, kui väljas möllab torm.“
Kokkuvõte: Õpilane vaatas lõkke leeke ja taipas, et suhtumine on justkui tuli inimese hinges. Kui see on suitsu ja pettumust täis, näib kogu maailm vaenulik. Kui aga süüdata tuli puhtast südamest, valgustab see nii teda ennast kui ka teisi.
Lõppsõna: Pärimus õpetab: „Parem vaadata mäetipust kui koopast.“
See tähendab – vali alati avaram vaade, vali valgus. Suhtumine on inimese suurim jõud ja tema kõige ausam peegel.