„Aeg on aeglane sellele, kes ootab.
Kiire sellele, kes kardab.
Pikk sellele, kes kannatab.
Ja neil, kes armastavad, on aega igavik.“
— William Shakespeare
Sissejuhatus
Õhtupäike vajus vaikselt mägede taha.
Õpetaja ja õpilane istusid kivi peal ning vaatasid, kuidas valgus muutus pehmeks ja kuldseks.
Tuul tõi kaugelt kellade kaja, ja hetk tundus korraga pikk ja lühike – nagu aeg oleks hinge kinni hoidnud.
Õpilane katkestas vaikuse: „Õpetaja, Shakespeare ütles, et aeg on aeglane sellele, kes ootab, ja kiire sellele, kes kardab.
Pikk sellele, kes kannatab, ja neil, kes armastavad, on aega igavik.
Kuidas võib aeg olla nii erinev? Kas aeg pole siis kõigile üks?“
Ă•petaja naeratas.
„Kui aeg oleks kõigile sama, tunneksime teda ühtemoodi.
Aga aeg elab meis, mitte väljaspool meid.
Aeg on nagu peegel – ta näitab, mida me kanname oma südames.“
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Kuidas võib aeg olla peegel? Mina näen teda vaid kellas ja päikeses.“
Õpetaja: „Epiktetos ütles: „Me ei saa valida, kui palju aega meil on, kuid saame valida, kuidas me seda kasutame.“
Aeg on mõõtmatult erinev sõltuvalt sellest, kus elab meie tähelepanu.
Kui me elame minevikus, on aeg raske ja täis kahetsust.
Kui me elame tulevikus, on ta täis hirmu ja kiirust.
Aga kui elame hetkes, on aeg kerge – ta kaotab oma piiri.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et ootamine on halb?“
Õpetaja: „Ootus pole halb, aga ta muudab aja venivaks, sest ta kisub meid ära praegusest hetkest.
Kahlil Gibran ütles: „Kannatlikkus on armastuse kaaslane.“
Kui ootust saadab kannatlikkus, muutub aeg rahulikuks.
Kui ootust saadab rahutus, muutub ta lõputuks.“
Õpilane: „Ja miks on aeg hirmu käes nii kiire?“
Õpetaja: „Sest hirm tahab põgeneda.
Ta ei talu vaikust ega ootust, ta tahab jõuda kohe lõppu.
Seneca ütles: „Meil pole aega vähe, me lihtsalt raiskame seda.“
Hirm raiskab hetke, sest ta ei suuda seal olla.
Ainult rahulik meel suudab ajas püsida ilma, et ta laguneks tükkideks.“
Õpilane: „Shakespeare ütles ka, et kannatuse aeg on pikk. Kas valu muudab aja pikemaks?“
Õpetaja: „Jah. Kannatus aeglustab aega, sest meel klammerdub iga hetke külge, otsides väljapääsu.
Kant ütles: „Aeg pole asi, vaid viis, kuidas me endas maailma tajume.“
Kui süda on haavatud, tajume iga sekundi eraldi, iga hingetõmmet nagu sajandit.
Aga kui sĂĽdames on rahu, sulanduvad hetked ĂĽhtsesse voogu.
Kannatus õpetab meid, kuidas aega tunda – mitte peatada, vaid vabastada.“
Õpilane: „Ja miks ütles Shakespeare, et neil, kes armastavad, on aega igavik?“
Ă•petaja vaatas talle otsa, silmad sĂĽgavad ja pehmed.
„Sest armastus elab väljaspool aega.
Kui inimene armastab tõeliselt, kaob eraldus „enne“ ja „pärast“ vahel.
On vaid praegu – ja selles praeguses on igavik.
Rumi ütles: „Armastus on sild sinu ja kõige olemise vahel. Kui sa astud sellele sillale, jääb aeg teisele kaldale.“
Armastus ühendab hetked, sest ta ei loe tunde ega päevi – ta loeb hingetõmbeid, kohalolu ja südame avarust.“
Vaikuse õppetund: Mõlemad vaikisid.
Tuul oli vaibunud ja õhtu oli laskunud rahus.
Aeg tundus seisvat – mitte surnud, vaid hingavat.
Õpilane: „Õpetaja, kas aeg peatub armastuses?“
Õpetaja: „Ei, poeg. Aeg ei peatu, vaid muutub nähtamatuks.
Kui oled täielikult kohal, ei tunneta sa enam aja kulgu, sest oled ajas sees mitte selle vastas.
Eckhart Tolle ütles: „Kui sa oled tõeliselt kohal, on aeg sinu teenija, mitte isand.“
Niipea kui armastus ärkab sinu sees, ei mõõda sa enam elu tundides, vaid sügavuses.
Ja selles sügavuses muutub aeg igavikuks.“
Kokkuvõte: Aeg on õpetaja, kes näitab meile, kus me oma südames elame.
Ootaja jaoks on aeg raskus, kartja jaoks torm, kannataja jaoks pikk tee, aga armastaja jaoks — vaikne igavik.
„Aeg ei ravi, ta õpetab nägema.“ — Seneca
„Kes armastab, elab ajatuses, sest armastus ei vaja kella.“ — Eesti pärimustarkus
„Aeg on loodud selleks, et kõik ei juhtuks korraga.“ — Albert Einstein
Õpetaja pani käe õpilase õlale ja ütles vaikselt: „Ära võitle ajaga. Ela temaga.
Sest kui sa armastad, oled sa juba ajast vaba.
Ja kui su süda on vaba, on igast hetkest saanud igavik.“