Mul on sõber Monty Roberts, kes peab hobuserantšot. Ta on lubanud mul seda ikka kasutada ürituste korraldamiseks, millega saame koguda raha riskikäitumisega noorte abistamiseks.
Viimane kord, kui ma taas tema juures ürituse korraldasin, tutvustas ta mind kogu seltskonnale, öeldes: „Ma räägin teile lähemalt, miks ma luban Jackil kõike siin kasutada. Kõik sai alguse ühest noormehest, kelle isa oli hobuste treener ja kes pidi seega käima koos perega farmist farmi, ühelt võistlusrajalt teisele, talust tallu ja rantšost rantšosse. Selletõttu oli poisi keskkoolitee väga katkendlik. Kui ta viimaks lõpuklassi jõudis, paluti tal kirjutada, kelleks tahab ta saada.
Poiss kirjutas lausa seitsmeleheküljelise töö, milles kirjeldas, et kuidas temast saab hobuserantšo omanik. Ta kirjutas oma unistusest väga üksikasjalikult ja tegi isegi joonised 200-aakrilisest maa-alast, kus olid ära märgitud hoonete, tallide ja võistlusraja asukohad. Ja lisaks joonistas ta üksikasjaliku detailplaneeringu 400- ruutmeetrilisele majale.
“Ta pani sellesse projekti kogu oma hinge ja andis järgmisel päeval selle oma õpetajale üle.
Kui ta kahe päeva pärast töö tagasi sai, oli sellel õpetaja märkus “Hinne F”. Tule pärast tunde minu juurde.
Unistusega läks poiss pärast tunde õpetaja juurde ja küsis:” Miks ma sain F-i, ebarahuldava hinde?”
Õpetaja vastas: “See on ebarealistlik unistus sinusugusele noorele poisile. Sul pole raha. Sa oled pärit rändajate perest. Hobuserantšo pidamiseks on vaja palju raha. Sa pead maa ostma. Pead maksma aretusloomade ja nende seemendamise eest. See pole lihtsalt võimalik, sa ei suuda ealeski seda teha. Ja ta lisas: “Kui sa selle kirjandi ümber kirjutad, muudad realistlikumaks, siis panen parema hinde.”
«Poiss läks koju ja mõtles selle üle pikalt ja põhjalikult järele. Ta küsis isalt, mida ta peaks tegema. Tema isa ütles: “Tead sa, poeg, selles asjas pead sa ise. Kuid ma arvan, et see on sinu jaoks väga oluline otsus. “Mõelnud ja kaalunud nädala jagu, pöördus poiss sama kirjandiga õpetaja poole, ta polnud teinud sinna ainsatki parandust.
Ta ütles õpetajale: “Teie võite jääda hinde F juurde, aga mina jään oma unistuse juurde.”
Kui rantšo peremees oli selle loo ära rääkinud, lisas ta: “Tahtsin teile seda öelda, sest te istutegi siin minu 400-ruutmeetrilises majas, mille ümber on 200 aakrit maad ja kus ma pean hobuserantšot.
See koolikirjand on mul tänini alles, seal kamina kohal seina peal raami sees.
Loo parim osa on see, et kaks suve tagasi tõi toosama kooliõpetaja kolmkümmend last nädalaks minu rantšosse telkima. Kui nad hakkasid ära sõitma, ütles ta: „Tead, Monty, ma saan sulle seda nüüd öelda. Aastaid tagasi kui ma su õpetaja olin, hävitasin ma tegelikult kahjuks paljude laste unistused. Õnneks jätkus sul tragidust ja sa ei loobunud sellest.”
Ärge laske mitte kellelgi oma unistusi hävitada! Toimige ikka oma südame järgi!
Lapsele ei tohiks kunagi öelda, et ta unistused on ebatõenäolised või neid pole võimalik täita. See on alandav ja kui traagiline see oleks, kui ta peaks seda uskuma jääma.
Paulo Coelho on ütelnud: „Võimalus, et unistused täituvad, muudab elu huvitavaks.”
