„Rahu ei teki siis, kui maailm vaikib — vaid siis, kui meie süda enam ei karju.“
— Arnaldo Daguiso Guevarra
On lugusid, mis avavad meile ukse mõistmisse, et rahu ei ole maailmas, vaid meis endis.
Üks selline lugu räägib valitsejast, kes soovis saada pilti, millel oleks kujutatud täielikku rahu.
Ta pöördus riigi kunstnike poole, kuulutas välja suure autasu ja palus neil maalida rahu nii, nagu nemad seda mõistavad.
Määratud päeval tõid kunstnikud kohale hulga pilte — igaüks neist täis oma nägemust rahust, vaikusest ja harmooniast. Valitseja uuris neid kõiki, kuid ainult kaks jäid tema ette lõplikuks valikuks.
Esimene oli täiuslik: peegelsile järv, mägede rahulik varjude mäng, sinine taevas ja heledad pilved.
See oli rahu, mida igaüks mõistaks ja igatseks.
Teine maal aga näitas hoopis teist maailma: kõledad mäed, tormised pilved, sähviv äike, vihm, mürisev kosk, vahused veed.
See ei tundunud rahulik.
Kuni valitseja märkas: kaljupilust kasvava põõsa sees istus väike lind oma pesal, rahulikult haudumas, keset kogu tormist möllu.
Valitseja valis just selle pildi.
„Tõeline rahu,“ ütles ta, „ei ole koht, kus pole tormi.
Tõeline rahu on see, kui südame sees on vaikne isegi siis, kui maailm karjub.“
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja… miks tundub rahu nii habras?
Miks piisab ühest välisest tormist, et meie sisemine maailm kõikuma lööks?
Õpetaja: Sest sa arvad, et rahu peab tulema väljastpoolt.
Aga välisilma üle pole kellelgi kontrolli.
SĂĽdame ĂĽle on.
Ă•pilane: Kuidas ma hoian rahu, kui elu teeb haiget?
Kui inimesed karjuvad, olukorrad pingestuvad ja sees on torm?
Õpetaja: Mine sinna, kuhu läks see linnuke maalil. Sinna, kus torm ei saa otsustada sinu seisundi üle.
Südames on koht, mida ükski välismaailma keeris puudutada ei saa.
Ă•pilane: Kas rahu on siis valik?
Ă•petaja: Jah, enamasti.
Piibel ütleb: „Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks.“ (Mt 5:9)
Rahu ei ole kink, mis tuleb ja jääb.
Rahu on korduv otsus naasta iseendasse, ükskõik mis toimub.
Ă•pilane: Aga mis on suurim takistus rahule?
Ă•petaja: Hirm. Hirm kaotada, hirm olla ĂĽksi, hirm kontrolli kaotada.
Rahu kaob siis, kui me hakkame võitlema olukorraga, mida me muuta ei saa.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „Rahu algab siis, kui lõpetad võitluse sellega, mis on juba olemas.“
Tarkusehetk – õpetajalt: *Ära oota, et torm vaibub — õpi olema tormis vaikne.
*Sisemine vaikus on hingejõud, mitte elu mugavus.
*Tõeline rahu on süda, mis ei kõigu isegi siis, kui maailm ümberringi murdub.
Õpilase taipamine: „Ma näen nüüd…
et ma olen liiga kaua otsinud rahu väljastpoolt.
Aga rahu, mida ma otsisin, oli kogu aeg minu sees.
Ma pean vaid õppima sinna tagasi pöörduma.“
„Vaikus on see, milles tärkab mõte.“ — Eesti pärimustarkus
„Rahu ei tule väljast — ta kerkib nagu allikas sisemuses.“ — Soome-ugri tarkus
„Kelle süda on paigas, sellel ei lenda mõtted laiali.“ — Vana idamaine ütlus
Lõppmõtisklus: Tõeline rahu ei ole mugavus, vaid küpsus.
See ei ole peidetud järvede sileduse taha, vaid kasvab meis, kui õpime seisma püsti tormi sees.
Elu ei muutu vaiksemaks.
Meie muutume tugevamaks.
Rahu on ankur, mis hoiab meid paigal,
kui kõik muu liigub.
Ja kui me õpime seda ankrut kandma oma südames, siis ei saa ükski välismaailma torm rikkuda seda, mis meie sees on püha ja vaikne.
#elutarkusevahetus