“Keha on hinge nähtav osa.” — Sokrates
„Keha on paber, süda on tint — kõik, mis on sees, kirjutatakse välja.” — Jalāl al-Dīn Muḥammad Rūmī
„Pole olemas keha haigust, mis poleks hinge karje.” — Hippokrates
Sissejuhatus: Keha ei ole vaimu vangla — keha on hinge väljavool.
Kõik, mida inimene ei suuda väljendada, väljendab keha tema eest.
Seetõttu ütleb tarkus: „Keha ei karista. Keha palub sind kuulata.”
Me ei koosne kahest poolest — kehast ja hingest — vaid ühest tervikust, mis avaldub kahel tasandil.
On hetki, mil haigus ei tule väljast, vaid seest:
kui vaim on liiga kaua pinges,
kui süda on kandnud rohkem, kui jaksab,
kui hing on vaikuses murenenud.
Kui hing on haige, vajub keha talle järele.
Kui hing on pinges, hoiab keha hinge kinni.
Kui hing kardab, väriseb keha — isegi siis, kui see näib tugev.
Keha ei ole „masin”, mida saab parandada hinge eirates.
Keha on hinge nähtav keel — aeglane, kuid aus tõlk selle kohta, mis inimese sees toimub.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: „Õpetaja… mul tekivad kehas valud ja pinged ning ma ei oska öelda, kust need tulevad. Ma pole end vigastanud, aga keha käitub nagu miski oleks valesti.”
Õpetaja: „Keha räägib siis, kui hing vaikib.
Valu ei ole alati füüsiline — see on sõnum.
Keha ütleb: „Ma kannan midagi, mida sina pole julgenud läbi tunda.””
Õpilane: „Kas valu tähendab, et hing on haige?”
Õpetaja: „Valu ei ole haigus. Valu on puhastamine.
Platon ütles: „Hinge haav on nähtamatu, kuni keha selle nähtavaks teeb.”
Kui hing ei jaksa enam üksi kanda, võtab keha osa koormast üle.“
Sokrates: „See, mida me eitame, ei kao — see kolib teise kohta.”
Konstellatsioonitarkus: „Kui tunne ei liigu läbi hinge, liigub ta läbi keha.“
Õpilane: „Aga miks keha teeb seda valuga? Miks ta ei võiks lihtsalt öelda, et „mul on raske”?”
Õpetaja (muigega): „Keha ei räägi sõnadega.
Ta räägib lihastega, põletikuga, pingega, väsimusega.
Keha on nagu laps, kes ütleb: „Kuidas ma saan sulle näidata, kui sa ei kuula?””
Õpilane: „Kas siis iga haigus tuleb hingest?”
Õpetaja: „Mitte iga, kuid iga haigus mõjutab hinge.
Ja sageli algab häda sealt, kus hing on liiga kaua kandnud midagi, mis polnud tema kanda.
Marcus Aurelius ütles: „Keha ei tee haiget väljaspool hinge.”
Ta ei pidanud silmas diagnoosi, vaid ühendust.”
Konstellatsioonitarkus: „Keha kannab perekonna lugusid, mida hing ei ole valmis nägema.”
Paljud valud pole inimese „enda omad”, vaid pärandatud vaikused, mida keha lõpuks välja hingab.
Õpilane: „Miks valu vahel läheb hullemaks enne, kui läheb paremaks?”
Õpetaja: „Sest tervenemine ei ole eemaldamine. Tervenemine on avastamine.
Carl Gustav Jung ütles: „Mis saab teadlikuks, ei saa enam sind valitseda.”
Kui keha avab vana valu, ei ole see regressioon, vaid tagasipöördumine algallikasse, et sulgeda ring.”
Keha kui puhastaja: Mõnikord tuleb valu välja kõige ootamatumal viisil — mitte hinges, mitte mõtetes, vaid keha kaudu.
See pole karistus. See on keha viis vabastada energia, mis on liiga kaua sees elanud.
Keha ütleb: „Ma tervenen. Ma vabastan. Ma paranen.”
Tarkusehetk — õpetajalt: „Kui sa tahad keha tervendada, ära parandamisega alusta. Alusta kuulamisega. Kuula, mida ta hoiab. Kuula, mida ta ei julge öelda.”
Õpilase taipamine: „Õpetaja… ma olen alati näinud keha kui probleemi. Aga võib-olla on ta tegelikult sõnumitooja. Ta ei ründa mind.
Ta aitab mul näha seda, mida ma olen kandnud liiga kaua.”
Pärimustarkus: „Kust valu läbi läheb, sealt tuleb ka jõud.”
Lõppmõtisklus: Kui hing on haige, ei saa keha olla terve.
Aga mitte sellepärast, et keha on nõrk —
vaid sellepärast, et ta on truu.
Keha on hinge ustav teenija.
Ta kannab, puhastab, tõlgib, vabastab —
isegi siis, kui inimene ei tea, mida ta vajab.
Valu pole nõrkus.
Valu on teekond tagasi koju.
Hippokrates: „Keha on hinge tempel — sa ei saa ravida üht, kui eirad teist.”
„Hingeta tervis on kehal võimatu.”
„Loodus ravib, arst aitab.”
#elutarkusevahetus