💗„Südametunnistus on jumalate seadus, mida inimene loeb oma südame vaikuses.“
— Cicero vaimus
💗On inimesi, kes elavad nii, nagu oleks nende sees vaikne kompass —
kompass, mis ei lase neil iial unustada, mis on õige ja mis on vale.
Ja on teisigi, kes liiguvad maailmas nii,
nagu see kompass oleks aastate eest maha maetud või sünnist saati puudu.
Kuid tõde südametunnistuse kohta on sügavam: ümberringi pole maailm hea ja halb — aga meie sees on hääl, mis annab asjadele mõõdu.
Mõnikord tugev, mõnikord varjatud, mõnikord tardunud.
Ent alati olemas potentsiaalina.
Konstellatsioonitarkus ütleb: „Südametunnistus elab suguvõsa väljal —
mõni kannab ülearu, mõni ei kanna üldse.“
Selles valguses algab dialoog, mis otsib vastust:
milleks südametunnistus on antud — ja miks mõnel seda ei näi olevat?
💗 Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Õpetaja, ma ei suuda mõista üht asja. Milleks südametunnistus, kui ma olen kohanud inimesi,
kellel seda näib täielikult puuduvat? Inimesi, kes teevad haiget, ei tunne kahetsust ja justkui isegi ei märka, mida nad põhjustavad.
Õpetaja: Südametunnistus on nagu tuli.
Mõnel põleb ta eredalt, mõnel hõõgub tuha all, ja mõni on selle kustutanud,
sest tuli valgustab ka seda, mida inimene näha ei taha.
Õpilane: Aga miks mõni inimene ei tundu midagi tundvat? Kas ta on lihtsalt halb?
Õpetaja: Halb ei ole inimene.
Halb on haav, mis inimest juhib.
Mõnel on südametunnistus sedavõrd ülekoormatud süütunde, häbi või pärandatud valuga,
et ta lülitab selle välja — nagu katkise toru kraani, et üleujutus ei tekiks.
Teised aga… teised on õppinud lapsena,
et tunda on ohtlik.
Nii nad sulgesid südame, ja südametunnistus jäi selle südame taha kinni.
Õpilane: Aga miks teevad nad siis teistele nii haiget?
Õpetaja: Sest inimene, kelle südametunnistus ei ilmu, ei kuule enam, kuhu mitte astuda.
Ta liigub nii, nagu kõnniks pimedas toas
ja lükkaks ümber kõik, mis ees seisab.
Marcus Aurelius ütles: „Inimene ei tee halba tahtlikult, vaid teadmatusest enda tõelisest loomusest.“
Südametunnistus on just see hääl,
mis juhatab teda tagasi tema loomuse juurde.
Õpilane: Kas sellist inimest saab aidata?
Õpetaja: Jah. Aga mitte süüdistamisega.
Südametunnistus ärkab vaiksetest asjadest: peegeldusest, empaatiast, tõest, pühendunud tähelepanust.
Konstellatsioonitarkus lisab: „Südametunnistus ärkab, kui inimene leiab lõpuks oma koha — mitte siis, kui ta teiste kohti rikub.“
Õpilane: Kas südametunnistus on siis pigem kingitus või koorem?
Õpetaja: Ta on mõlemat.
Süütule on ta lohutus: „Ma olen õigesti käitunud.“
Süüdlasele on ta õpetus: „Tagasitee on olemas, kui sa julged seda näha.“
Cicero ütles: „Südametunnistus on suurim kohtunik, sest tema ees ei ole ei advokaate ega valesid.“
Ja just see muudab ta hindamatuks.
💗 Tarkusehetk — õpetajalt: „Südametunnistus ei karista.
Südametunnistus kutsub inimese tagasi iseenda juurde.“
💗Õpilase taipamine: „Südametunnistus ei ole ainult hääl, see on ka kompass, mis näitab teed tagasi südamesse. Ja mõni inimene ei ole kuri —
ta on lihtsalt kompassi kaotanud.“
Pärimustarkus: „Kes südame vastu astub, see oma tee peal komistab.“
💗Lõppmõtisklus: Südametunnistus on inimese nähtamatu tuul, mis juhib teda õrnalt õige suuna poole.
Mõni tunnetab seda pidevalt.
Mõni kuulab ainult siis, kui valu on liiga suur.
Ja mõni on selle hääle matnud aastate vaikuse alla.
Aga südametunnistus ei kao.
Ta ootab. Kannatlikult. Visalt.
Kuni inimene on valmis nägema,
et tema suurim vabadus algab hetkest,
mil ta enam ei põgene enda eest.
“Kui inimene lõpuks julgeb kuulata seda vaikset häält enda sees, ei vii see hääl teda kunagi karistuse poole, vaid tagasi tema tõelise loomuse juurde.“
— Meister Lucianus