„Julgeda tähendab kaotada mõneks ajaks jalgealune, mitte julgeda tähendab kaotada iseennast.”
— Søren Kierkegaard
Sissejuhatus – piir, kus vana enam ei kanna
On hetki, mil vana kindlus enam ei kanna, kuid uus pole veel kuju võtnud.
Keha ärkab hommikul üles, aga süda jääb hetkeks istuma.
Vaikus pikeneb, mõistus otsib tõendeid ja süda kõhkleb.
Ometi teab hing midagi, mida mõistus veel ei kinnita:
paigale jäämine ei ole rahu, vaid tardumus.
Just siis, kui maa näib kaduma jalge alt,
hakkab sisemine kompass tasakesi tööle –
mitte selleks, et anda garantiisid, vaid selleks, et meenutada suunda.
Konks (vaikne äratundmine): See lugu ei ole neile, kes otsivad kindlust.
See on neile, kes tunnevad, et vana tugi ei tohi enam kanda.
Õpetaja ja õpilase dialoog
Ă•pilane: Ă•petaja, miks tundub julgus nii habras? Nagu astuksin sammule, mille all pole midagi.
Õpetaja: Sest sa oled jõudnud piirile,
kus vana toetus ei tohi enam kanda.
Inimese sees kehtib peegelduse seadus:
see, mida ta ei julge vaadata ega võtta oma kohale, hakkab teda väljast kinni hoidma.
Õpilane: Kas see tähendab, et hirm on minu enda loodud?
Õpetaja: Hirm on sõnum.
Ta näitab, kus su hing tahab kasvada.
Nagu on öeldud: „Seal, kus on hirm, on ülesanne.“
Ă•pilane: Aga kuidas eristada usku hulljulgusest?
Õpetaja: Vaata, kas samm viib sind eemale iseendast või lähemale.
Pühakirjas kutsuti astuma veele mitte seepärast, et lained kaoksid, vaid et usaldus saaks nähtavaks.
Nagu on öeldud (Piibel – 2Kr 5:7): „Me ei ela nägemise, vaid usu järgi.“
Ă•pilane: Ja kui ma siiski kukun?
Õpetaja: Siis õpid, milline tugi ei olnudki mõeldud sind kandma.
Süsteemides on nii: kui inimene võtab oma õige koha, võib maailm hetkeks kõikuda – aga hing tunneb ära: see on õige.
Seda teadmist ei saa laenata.
Seda saab ainult kogeda.
Tarkusehetk – õpetajalt: Ära küsi, kas tee on kindel. Küsi, kas süda on aus.
Ajutine ebakindlus on sageli tervem
kui pikaajaline enesehĂĽlgamine.
Õpilase taipamine: Ma mõistan nüüd:
jalgealuse kaotus ei ole karistus, vaid kutse.
Kui ma hoian kinni ainult kindlusest,
kaotan tasapisi iseenda.
Kui julgen, kaotan hetkeks toe,
aga leian suuna.
Vanarahvas ütles: „Kes ei julge üle läve astuda, jääb terveks eluks uksehoidjaks.“
Nagu metsas: enne kui uus rada nähtavale tuleb, kaob vana sammujälg samblasse.
Lõppmõtisklus / kokkuvõte: Julgus ei luba turvalisust, aga ta lubab tõde.
Hirm pakub näilist kindlust, aga küsib vastu hinge.
Inimene ei kasva siis, kui kõik on selge,
vaid siis, kui ta on valmis usaldama ka selgusetust.
Konstelatsiooniseadus: „Inimese sees kehtib peegelduse seadus: see, mida ta ei julge vaadata ega võtta oma kohale,
hakkab teda väljast kinni hoidma.“
„Kes laseb lahti, leiab tee. Kes klammerdub, jääb paigale.“
— Laozi