„Elu ei küsi, kas sa olid edukas.
Ta küsib, kas sa olid tõene.“
— Søren Kierkegaard
Sissejuhatus – ruumi avamine
Inimene küsib elu mõtet harva siis, kui kõik sujub.
Ta küsib siis, kui saavutused ei kanna enam rahu või kui elu laguneb ja vana loogika ei toimi.
Just seal, kus vastused vaikivad, muutub kĂĽsimus kĂĽpseks.
Funktsionaalfilosoofia (FF) ei alusta vastusest.
Ta täpsustab esmalt küsimust.
FF ei kĂĽsi:
„Mis on elu mõte?“
vaid:
„Mida elu sinult praegu küpsusena ootab?“
Sest elu ei ole probleem, mida lahendada,
vaid protsess, mille sees inimene kas kasvab või jääb kordama.
Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilase dialoog
Õpilane: Õpetaja, ma tahan lõpuks aru saada – mis on elu mõte?
Miks me oleme siia tulnud?
Õpetaja: Ütle mulle enne: kas sa otsid eesmärki või õigustust?
Ă•pilane:
Ma otsin suunda.
Ilma selge eesmärgita tundub elu juhuslik.
Ă•petaja:
Siin teeb meel esimese vea.
Ta arvab, et elu on projekt, millel peab olema lõpptulemus.
Õpilane: Kas siis elu eesmärk ei olegi midagi saavutada?
Õpetaja: FF-vaates ei ole elu eesmärk saavutus.
Elu eesmärk on teadvuse küpsemine.
Õpilane: Mida see tähendab päriselt, igapäevaselt?
Õpetaja: See tähendab nelja lihtsat, kuid rasket asja:
– õppida vastutama oma sisemaailma eest;
– muuta teadvust sealt, kus oled, mitte sealt, kus tahaksid olla;
– elada ausalt, mitte ideaalselt;
– kogeda elu ilma põgenemata.
„Ära otsi ideaalset elu — otsi elu, mis on päriselt sinu oma.“
— Kahlil Gibran
Ă•pilane: Aga kutsumus, anded, missioon?
Kas need polegi elu mõte?
Õpetaja: Need on vormid, mitte eesmärk.
Elu ei kĂĽsi, mida sa teed, vaid kuidas sa oled selle tegemise sees.
Kaks inimest võivad teha sama tööd:
ĂĽks muutub inimesena sĂĽgavamaks,
teine kivistub.
Tähendamissõna
Õpetaja jutustas loo rändurist, kes küsis igas linnas:
„Mis on selle paiga eesmärk?“
Ühes linnas vastati: „Kaubelda.“
Teises: „Õppida.“
Kolmandas: „Valitseda.“
Aga ĂĽhes vanas kĂĽlas ĂĽtles keegi vaikselt:
„Meie ei küsi, miks me siin oleme.
Me küsime, kas me elame üksteisega ausalt.“
Rändur jäi sinna kauemaks kui mujale.
Tarkusehetk – õpetajalt
Elu mõte ei ole valmis vastus.
Ta on võime vastutada selle eest,
kelleks sa muutud kogemise käigus.
Kui inimene otsib ainult eesmärki,
jääb ta elust mööda.
Kui ta kasvatab kĂĽpsust,
leiab eesmärk ta ise üles.
Õpilase taipamine – integratsioon
Õpilane: Siis elu mõte ei ole midagi „ära teha“…
Õpetaja: …vaid ära elada.
Nii, et sa ei lĂĽkka kohtumist iseendaga edasi.
Ă•pilane: Ja kui ma ei tea, kuhu liigun?
Ă•petaja: Kui sa tead, kuidas sa oled,
siis suund korrastub ise.
Lõppmõtisklus – vaikne maandumine
Elu ei ole eksam ega karistus.
Ta on kool, kus ei hinnata tulemusi,
vaid kohalolu taset.
Mõni elab kaua, aga ei jõua kunagi kohale.
Teine elab vaikselt ja saab aru, millest piisas.
Elu mõte ei ole saada kellekski muuks.
Elu mõte on lõpetada iseenda eest põgenemine.
„Elu tähendus ei peitu selles, mida sa elult ootad, vaid selles, mida elu sinult küsib.“
— Viktor E. Frankl
„Ära taha olla keegi teine, sest sa ei ole ükski teine. Sa oled sina – ja see on su suurim ülesanne.“
— Albert Camus