🤍„Mina olen“ – vaikne koht, kust inimene algab 🤍

— Carl Gustav Jung

„Inimene saab selleks, kelleks ta end mõtleb.“
— Marcus Aurelius

„See, kes sa arvad end olevat, on tee algus.“
— konstellatsioonitarkus

Sissejuhatus – nime ja olemise vaheline ruum

Inimene ütleb elu jooksul palju sõnu.
Ta räägib sellest, mida ta teeb.
Sellest, mida ta kardab.
Sellest, mida ta loodab.

Aga kõige tugevamad sõnad on need, millega ta nimetab iseennast.

„Mina olen…“

Need kaks sõna ei ole lihtsalt lause algus.
Need on nagu vaikne juur, millest kasvab inimese sisemine maailm.
Ja sageli ei märkagi, mida me endale päevast päeva ütleme.

Elutarkuse vahetus – õpetaja ja õpilase dialoog

Õpilane tuli õpetaja juurde ja ütles: Õpetaja, ma olen märganud, et ma räägin endaga kogu aeg.
Ma ütlen: mina olen väsinud. Mina olen ebakindel. Mina olen kadunud.
Ja mida rohkem ma seda ütlen, seda rohkem see nagu tõeks saab.“

Õpetaja kuulas ja noogutas.

„Iga kord, kui sa ütled „mina olen“, paned sa oma südamesse seemne.“

Õpilane jäi mõtlema.

„Aga kui ma ei tunne end alati sellisena, nagu ma tahaksin olla?“

Õpetaja vastas rahulikult: „Inimene ei ütle „mina olen“ ainult selleks, et kirjeldada, kes ta praegu on.
Ta ütleb seda selleks, et meenutada, kes ta võib olla.“

Sügavam mõistmine – sõnade nähtamatu mõju

Õpilane küsis: „Kas siis sõnad tõesti muudavad inimest?“

Õpetaja vastas: „Sõnad on nagu vaiksed suunad. Kui sa ütled: mina olen nõrk, hakkab su meel seda uskuma.
Kui sa ütled: mina olen vääriline, hakkab su süda seda meenutama.“

Ta lisas tasakesi: „Inimese elu on see, milliseks tema mõtted selle kujundavad.“

Õpilane tundis, et need sõnad puudutasid midagi väga sügaval.

Tähendamissõna – nimi kivis

„Elas kord inimene,“ alustas õpetaja,
„kes kandis kaelas väikest kivist medaljoni.

Keegi küsis temalt: „Mis sinna on kirjutatud?“

Inimene vastas: „See, kes ma arvan end olevat.“

Aastate jooksul muutis ta seda sõna mitu korda.
Algul kirjutas ta sinna: „Ma ei suuda.“
Hiljem: „Ma püüan.“
Ja ühel päeval: „Ma olen.“

Ja sellest päevast alates hakkas tema elu vaikselt muutuma.“

Õpetaja vaatas õpilasele otsa:

„Sest inimene kasvab selleks, kelleks ta end nimetab.“

Tarkusehetk – õpetajalt

Õpetaja ütles vaikselt: „On sõnu, mis ei kirjelda ainult seda, kes sa oled.
On sõnu, mis aitavad sul mäletada, kes sa oled olnud kogu aeg.“

Ja siis ta rääkis aeglaselt, justkui iga sõna oleks seeme.

Mina olen maandatud – ma olen tasakaalus ja hoitud.
Mina olen loominguline – minus voolab elu ja sünnivad uued ideed.
Mina olen enesekindel – ma usaldan oma teed ja oma samme.
Mina olen vääriline – ma olen väärt armastust ja headust lihtsalt sellepärast, et ma olen.
Mina olen vaba – ma ei pea enam kandma seda, mis ei ole minu oma.
Mina olen intuitiivne – ma kuulan vaikset häält enda sees.
Mina olen jumalik – minus on osa millestki suuremast kui mina ise.
Mina olen kohal – ma olen siin, selles hetkes, päriselt.
Mina olen rahus – ma ei pea enam võitlema iseendaga.
Mina olen valgus – ma kannan endas soojust ja selgust.
Mina olen teel – ma liigun, kasvan ja õpin.
Mina olen.

Õpetaja jäi vait.

„Viimane rida on kõige tähtsam,“ ütles ta lõpuks. „Seal ei ole enam selgitust. Seal on lihtsalt olemine.“

Õpilase taipamine – integratsioon

Õpilane hingas sügavalt.

„Ma arvan, et ma olen kogu elu end nimetanud selle järgi, mida ma kardan,“ ütles ta vaikselt.
„Aga võib-olla on aeg hakata end nimetama selle järgi, kes ma tegelikult olen.“

Õpetaja naeratas.

Õpilane jätkas mõtlikult: „Ma ei pea kellekski saama. Ma võin hakata mäletama.“

Ja äkki tundus talle, et need kaks sõna on nagu vaikne kodu: „Mina olen.“

Ja õpilane mõistis, et inimene ei muutu siis, kui ta hakkab kellekski saama, vaid siis, kui ta hakkab teisiti nimetama seda, kes ta juba on.

Lõppmõtisklus

Inimene otsib sageli vastuseid kaugest maailmast.
Aga mõnikord peitub suurim muutus kahes lihtsas sõnas.

„Mina olen.“

See ei ole uhkus. See ei ole tõestamine.
See on kohalolek.

Kui inimene õpib ütlema: mina olen rahus, mina olen teel, mina olen elus, siis hakkab ta tasapisi tundma, et ta ei pea enam kellekski saama.
Ta võib lihtsalt olla.

„Kes sa oled, sõltub sellest, kelleks sa end pead.“
— Jean-Paul Sartre

„Suurim avastus on see, et inimene võib muuta oma elu, muutes oma suhtumist.“
— William James

Pärimustarkus: Nimi ei tee inimest, aga inimene kasvab oma nime sisse.

Konstellatsioonitarkus: Seal, kus inimene ütleb rahus „mina olen“, algab leppimine iseendaga.