Kaugel mÀgede taga, kus hommik tÔusis aeglaselt nagu kuldne palve, elas kuningas, kelle silm nÀgi rohkem kui teistel.
Aastaid oli ta valitsenud Ă”iglaselt. NĂŒĂŒd otsis ta kedagi, kellele usaldada kuningriigi kĂ”ige tĂ€htsam amet â mitte ainult tööpost, vaid vastutus rahva tuleviku eest.
Ta kutsus kokku oma Ôukonna kÔige tugevamad ja targemad mehed.
Nad seisid saalis, kus kiviseinad kandsid sajandite vaikust. Saali keskel kĂ”rgus midagi enneolematut â hiiglaslik lukk đ, nii suur ja raske, et see tundus rohkem kivimĂŒrakana kui mehhanismina.
Kuningas ĂŒtles rahulikult:Â âSiin on minu kuningriigi suurim lukk.
Kes suudab selle avada, sellele usaldan ma vĂ”tme kogu riigi sĂŒdamesse.â
Ăukonnas langes vaikus.
MÔned raputasid kohe pead.
âVĂ”imatu,â sosistasid nad.
Teised, keda peeti kÔige targemaks, uurisid lukku, mÔÔtsid selle suurust ja vangutasid mÔistlikult pead.
âSee on liiga raske.â
âSee ei allu meie jĂ”ule.â
âSellist pole enne nĂ€htud.â
Kui tarkade sÔna oli kÔlanud, jÀid ka teised seisma.
Sest kahtlus on nakkav.
Aga ĂŒks vesiir astus ette.
Ta ei öelnud midagi.
Ta ei vaadanud ringi kinnituse otsimiseks.
Ta lÀhenes lukule nagu keegi, kes ei karda puudutada tundmatut.
Ta pani kĂ€e kĂŒlmale metallile. Kuulas. Liigutas. Katsetas.
Ja siis â ĂŒhe rahuliku, otsustava tĂ”mbega â avas luku. đ
See ei olnudki suletud. See oli vaid riivis.
Saal tÀitus ahhetusega.
Kuningas naeratas.
âSina,â ĂŒtles ta vaikselt, âei usaldanud ĂŒksnes seda, mida teised nĂ€gid.
Sa usaldasid oma sisemist tunnet.
Sa ei lasknud hirmul otsustada enne, kui olid ise proovinud.â
Ja ta pöördus kogu Ă”ukonna poole: âElu suurimad lukud ei ole alati suletud.
Sageli hoiavad neid kinni vaid meie eeldused.â
đ Kuninglikud tarkuseterad
đ Usalda oma kĂ€tt enne, kui usaldad kuulujuttu.
Sest sageli on hirm valjem kui tÔde.
đ Tunneta oma tugevust, aga Ă€ra lase sellel muutuda uhkuseks.
TÔeline jÔud on vaikne.
đ Ăra vĂ”rdle oma sammu teiste sammudega.
Iga tee avaneb erineva vÔtmega.
đ Tee otsus siis, kui hetk seda nĂ”uab.
KÔhklus lukustab rohkem kui raskus.
đ Julge proovida enne, kui loobud.
Paljud uksed avanevad alles puudutades.
đ Ăra karda eksida.
Viga on Ă”petaja, kes ei karju â vaid suunab.
đ Unistus vajab tegutsemist.
Ilma kĂ€eta ei pöördu ĂŒkski vĂ”ti.
đż PĂ€rimuslik lĂ”ppmĂ”tisklus
Vanarahvas ĂŒtleb: âUks ei kĂŒsi, kes sa oled â ta avaneb sellele, kes julgeb vajutada.â
Ja nii sai kuningriik endale uue nĂ”uandja â
mitte sellepÀrast, et ta oli kÔige tugevam,
vaid sellepÀrast, et ta ei lasknud hirmul end peatada.
Sest elu suurimad lukud
ei vaja alati jÔudu.
Nad vajavad julgust puudutada.

