„Halvim pimedus on see, kui inimene ei näe seda, mis on tema ees.“
— Khalil Gibran (vaimus)
„Ära lõika maha tiibu, mida sa ei mõista.“
— Pärimustarkus
✧ Sissejuhatus – heatahtlik kahju
Õpilane tuli õpetaja juurde mõtlikuna.
„Kas alati on halb tahtmine see, mis teeb kahju?“ küsis ta.
Õpetaja raputas pead.
„Ei. Mõnikord teeb suurima kahju heatahtlik teadmatus.“
„Räägi mulle,“ palus õpilane.
✧ Tähendamissõna – Nasruddin ja pistrik
Õpetaja jutustas: „Nasruddin oli tõusnud kuninga peaministriks. Ühel päeval leidis ta aknalaualt kummalise linnu — teravate küüniste ja kõvera nokaga. Ta arvas, et see on väärarenenud tuvi.“
„Tundes kaastunnet, otsustas ta lindu aidata. Ta lõikas küünised lühemaks. Kärpis nokka. Silus ära selle, mis tundus liigne.“
„Rahulolevalt hüüdis ta: ‘Nüüd näed sa rohkem linnu moodi välja!’“
Õpetaja jäi vaikseks.
„Aga see ei olnud tuvi.
See oli kuninga pistrik.“
✧ Dialoog – kui me ei tunne ära suurust
Õpilane: „Ta tahtis ju head.“
Õpetaja: „Jah. Aga ta ei teadnud, mida ta näeb.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et vahel rikume midagi just siis, kui püüame seda parandada?“
Õpetaja noogutas.
„Inimesed kardavad seda, mis ei ole nendele tuttav.
Nad püüavad vormida teisi enda mõõdu järgi.“
✧ Sügavam mõistmine
Õpilane: „Kas see juhtub ka inimestega?“
Õpetaja: „Iga päev.“
„Laps, kes on tundlik, nimetatakse nõrgaks.
Inimene, kes mõtleb sügavalt, nimetatakse kummaliseks.
See, kes lendab kõrgele, kutsutakse tagasi maa peale.“
Ta vaatas õpilast tähelepanelikult.
„Mõnikord ei ole probleem selles, et sa oled vale.
Probleem on selles, et sind vaadatakse valest vaatenurgast.“
✧ Õpilase taipamine
Õpilane vaikis kaua.
„Võib-olla olen ma ise mõnda pistrikut püüdnud tuvi moodi teha.“
Õpetaja naeratas õrnalt.
„Me kõik oleme seda teinud.“
„Aga võib-olla veel olulisem küsimus on:
kas sa oled kunagi lasknud kellelgi oma tiibu kärpida, et sobituda?“
Õpilane tõstis pilgu.
Ta mõistis.
✧ Lõppmõtisklus – tunne ära, mis sinu ees on
Suurus ei näe alati välja tuttav.
Jõud ei näe alati välja pehme.
Erilisus ei näe alati välja mugav.
Kui me ei mõista midagi, kipume seda muutma. Siluma. Vähendama. Kärpima.
Aga mitte kõik, mis erineb, ei vaja parandamist.
Mõnikord vajab see lihtsalt äratundmist.
Ja võib-olla on suurim tarkus see,
et me õpime enne vaatama —
ja alles siis lõikama.