Filosoofiline eessõna
Iga ajastu on jutustanud loo imelisest lambist, mis täidab soove.
Aga vähesed on märganud, et see ei ole lugu maagilisest esemest.
See on lugu inimesest.
Lamp ei ole metallist. Ta on tähelepanu.
DĹľinn ei ole ĂĽleloomulik olend. Ta on elu vastus.
Soov ei ole üksik mõte. Ta on sisemine suund.
Me elame maailmas, mis näib olevat väljastpoolt määratud.
Ometi on iga kogemus seotud sellega, mida me järjepidevalt usume, kardame või igatseme.
See mõistulugu ei kutsu üles soovimist lõpetama. Ta kutsub üles soovima teadlikult.
Sest elu ei küsi, kas sa mõtlesid tõsiselt. Ta vastab sellele, mida sa toidad.
Ja võib-olla sosistab ta igal hetkel vaikselt: „Sinu soov on mulle seaduseks.“ 
 Öeldakse, et kord leidis üks noormees kõrbest vana, tuhmunud lambi.
Ta ei teadnud, kas see on väärtuslik.
Ta ei teadnud, kas see on päriselt imeline.
Ta teadis vaid seda, et see oli tolmune.
Ta istus liivale ja hakkas lampi puhastama.
Mitte soovist rikkaks saada.
Vaid soovist näha, mis selle all peidus on.
Ja siis — valgus virvendas, õhk tihenes
ning lambi kaelast tõusis esile džinn.
Ta ei olnud hirmutav. Ta ei olnud ka lõbus.Ta oli selge nagu peegel.
Ta kummardas ja ütles vaid ühe lause: „Sinu soov on mulle seaduseks.“
Noormees naeratas kohmetult.
Ta oli kuulnud, et soove on kolm.
Ta hakkas peas kiiresti arvutama, mida valida.
Rikkus? Armastus? Võim?
Aga dĹľinn vaatas teda rahulikult.
„Kes ütles,“ küsis džinn, „et sul on ainult kolm?“
Noormees vaikis.
„Soovimisel ei ole piire,“ jätkas džinn.
„Piirid on vaid sinu kujutluses. Ma ei täida mitte kolme soovi. Ma täidan kõiki.“
Noormees tundis, kuidas ta sĂĽda kiirenes.
Kõiki?
„Jah,“ ütles džinn. „Iga mõte, mida sa kannad piisavalt kaua. Iga kujutlus, mida sa toidad.
Iga hirm, millele sa annad jõu.
Iga unistus, millele sa annad elu.
Sinu soov on mulle seaduseks.“
Noormees hakkas mõistma.
Lamp ei olnud maagiline ese. Lamp oli tema tähelepanu. Ja džinn oli elu ise.
Ta vaatas tagasi oma päevadesse.
Mitu korda oli ta soovinud, et ta ei oleks piisav?
Mitu korda oli ta kartnud läbikukkumist?
Mitu korda oli ta salamisi igatsenud midagi suuremat?
Ja elu oli vastanud iga kord samamoodi: „Sinu soov on mulle seaduseks.“
Ta mõistis äkki, et pole olemas kolme soovi. On vaid üks lõputu jõud — millele ta ise annab suuna.
Ta hingas sĂĽgavalt.
„Kui see nii on,“ ütles ta džinnile, „siis ma soovin julgust.
Mitte kulda. Mitte kuulsust. Vaid julgust valida teadlikult, mida ma soovin.“
DĹľinn naeratas esimest korda.
„See on esimene tõeline soov,“ ütles ta.
„Sest sellest sünnivad kõik teised.“
Lamp ei kadunud.
DĹľinn ei lahkunud.
Nad ei olnud kunagi eraldi olnudki.
Noormees tõusis, hoides lampi käes.
Ta ei kartnud enam oma mõtteid.
Ta teadis nüüd, et iga mõte on palve.
Iga kujutlus on seeme.
Iga tunne on käsk.
Ja elu vastab alati samaga: „Sinu soov on mulle seaduseks.“
Sellest päevast alates ei soovinud ta enam hooletult. Ta õppis soovima teadlikult.
Sest tõeline ime ei olnud džinn.
Tõeline ime oli mõistmine, et inimese sees elab jõud, mis ei tunne piire.