🌹Elas kord kuninganna, kelle aias kasvasid kõige kaunimad lilled, mida võis leida igal aastaajal ja igalt maailma maalt. Seal õitsesid kevade õrnad õied, suve lõhnavad kroonlehed, sügise sügavad värvid ja isegi talve vaiksed kasvuhoonelilled.
Aga üle kõige armastas kuninganna roose.
Seepärast kasvas tema aias roose rohkem kui üheski teises kuningriigis. Seal olid metsikult kasvavad õunalõhnalised kibuvitsad oma roheliste lehtede ja lihtsate õitega; seal olid sametised punased roosid, lumivalged roosid, kuldse varjundiga roosid ja roosid, mille kroonlehtedel oli õrna koidu värv.
Need ronisid mööda lossimüüre üles, väänlesid ümber sammaste ja aknaraamide, põimusid rõdude ümber ning ulatusid isegi lossi koridoridesse ja saalidesse. Mõni rippus nagu lõhnav kardin kõrgete akende ees, mõni tõusis nagu roosipuu lossiõue keskel.
Nende lõhn, kuju ja värv olid kõik erinevad, kuid igaüks neist oli oma ilu poolest ime.
Ent ometi ei olnud lossis rõõmu.
Lossi saalides valitses mure ja kurbus.
Kuninganna lamas haigevoodis ning arstid olid pärast pikka nõupidamist öelnud, et tema elu kustub peagi nagu küünlaleek tuule käes.
Siis ütles kõige targem arst tasase, kuid kindla häälega: „Üks pääsetee tal siiski on.“
Kõik kummardusid lähemale, et kuulda.
„Tooge talle maailma kauneim roos — see roos, mis on ülima ja kõige puhtama armastuse kehastus. Kui kuninganna seda näeb, ei sure ta.“
Sõnum levis üle kogu maa.
Ratsanikud kihutasid läbi metsade ja üle põldude, saadikud läksid kaugetesse linnadesse ja aedadesse. Inimesed tõid roose igalt poolt: punaseid nagu päikeseloojang, valgeid nagu värske lumi, õrnu nagu lapse naeratus.
Toodi roose, mis olid kasvanud kangelaste haudadel, roose, mis olid istutatud armastajate poolt, roose, mille lõhn täitis terveid aedu.
Aga iga kord raputas tark arst pead.
„See ei ole veel see roos.“
Nii möödusid päevad.
Ühel vaiksel hommikul tuli lossi väike tüdruk. Ta hoidis käes lihtsat roosi, mis ei olnud ei kõige suurem ega kõige uhkem.
„Ma tõin roosi,“ ütles ta tasa.
Ă•ukondlased vaatasid ĂĽksteisele otsa. See roos tundus nii lihtne.
„Kust sa selle leidsid?“ küsiti.
Tüdruk vastas: „See kasvas seal, kus ema hoidis oma haiget last süles kogu öö, kuigi ta ise oli väsinud ja nõrk. Kui laps hommikul naeratas, puhkes see roos õide. See on armastuse roos.“🌹
Tuba jäi vaikseks.
Kui roos kuningannale ulatati, vaatas ta seda kaua. Tema silmadesse tuli rahu ja soe valgus.
Sest ta tundis ära selle roosi tõelise ilu.
See oli roos, mis ei kasvanud mitte aias, vaid sĂĽdames.
Ja kõik mõistsid sel hetkel, et maailma kauneim roos on puhas ja ennastandev armastus.🌹