Elutarkuse vahetus – „Vastandite vaikus ja nähtamatu masendus”
„Mõistus, mis võrdleb, ei saa kunagi olla rahus.”
— Jiddu Krishnamurti
Sissejuhatus
Ă•pilane tuli seekord vaikselt.
Mitte murega, mida saaks nimetada, vaid tundega, mida ei saanud selgitada.
Kõik justkui toimis…
aga midagi oli pidevalt puudu.
Ta ei olnud õnnetu, aga ta ei olnud ka vaba.
See oli nagu varjatud raskus – nähtamatu masendus.
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpilane: Ma ei saa aru, mis minuga toimub. Mul ei ole otsest probleemi… aga ma ei tunne ka rahu.
Õpetaja: Siis sa oled väsinud liikumisest, mida sa ei märka.
Ă•pilane: Millisest liikumisest?
Ă•petaja: Sellest, kus sa pĂĽĂĽad olla keegi teine kui see, kes sa praegu oled.
Ă•pilane: Aga kas see pole loomulik? Kui ma olen puuduses, siis ma tahan ju paremaks saada.
Õpetaja: Kas sa tahad paremaks saada… või tahad sa vabaneda tundest, et sa ei ole piisav?
Õpilane: … võib-olla mõlemat.
Ă•petaja: Vaata hoolikamalt.
Kui sa tunned end „vaesena”, lood sa kohe „rikkuse” kujutluse.
Aga see rikkus ei ole tegelikkus – see on vaid vastand.
Ă•pilane: Siis ma ei liigu rikkuse poole?
Ă•petaja: Sa liigud eemale vaesuse tundest.
Ja nii jääb vaesus sinuga – varjuna.
Õpilane: Kas see tähendab, et mu püüdlemine hoiab mind kinni?
Õpetaja: Kui see sünnib võrdlusest – siis jah.
Ă•pilane: Aga mis saab siis, kui mulle keegi ei meeldi? Kas ma ei peaks pĂĽĂĽdma teda armastada?
Õpetaja: Kui sa sunnid end armastama, siis sa ei ole armastuses – sa oled konfliktis.
Ă•pilane: Siis mida ma teen oma vastumeelsusega?
Õpetaja: Ära tee midagi. Näe seda.
Õpilane: Lihtsalt näen… ja see kaob?
Õpetaja: Mitte sellepärast, et sa tahad, et see kaoks.
Vaid sellepärast, et sa ei toida seda enam vastandiga.
Õpilane: Siis meeldimine ja mittemeeldimine…?
Ă•petaja: On ĂĽhe ja sama liikumise kaks kĂĽlge.
Ă•pilane: Ja kui ma ei vali kumbagi?
Õpetaja: Siis sa näed.
Ja nägemises ei ole vastandit.
⟡ Tähendamissõna
Õpetaja ütles: „Üks inimene vaatas peeglisse ja ei olnud rahul.
Ta hakkas kujutama ette paremat pilti iseendast.
Iga päev püüdis ta selleks saada, aga mida rohkem ta püüdis, seda kaugemaks jäi rahu.
Ühel päeval ta lihtsalt vaatas…
ilma võrdluseta.
Ja esimest korda ei olnud midagi parandada.”
Tarkusehetk – õpetajalt
„Sa ei vabane sellest, mida sa asendad.
Sa vabaned sellest, mida sa näed ilma vastandita.”
Õpilase taipamine – integratsioon
Ă•pilane istus kaua vaikuses.
„Ma olen kogu aeg elanud võrdluses…
püüdnud olla parem, tugevam, teistsugune…”
Ta tõstis pilgu.
„Aga ma pole kunagi lihtsalt vaadanud,
kes ma olen ilma selleta.”
Ta hingas kergemalt.
„Võib-olla see rahutus ei olnud probleem…
vaid märk, et ma olen ennast kaotanud.”
Ă•petaja noogutas vaikselt.
Lõppmõtisklus
Nähtamatu masendus ei ole juhuslik.
See on märk pidevast sisemisest jagunemisest.
Seal, kus on võrdlus, on alati puudus.
Seal, kus on vastand, on alati pinge.
Inimene ei vabane, kui ta liigub ĂĽhest poolest teise.
Ta vabastab end siis, kui ta ei vali enam pooli.
Kui nähakse ilma põgenemiseta, ilma idealiseerimiseta, ilma vastandita – siis lõpeb liikumine.
Ja seal, kus liikumine lõpeb, ilmub rahu, mis ei ole loodud.
„Tõde ei ole vastand valele – see on midagi täiesti teistsugust.”
— Jiddu Krishnamurti
„Kes vaatab sisse, ärkab.”
— Carl Gustav Jung
Konstellatsioonitarkused:
„See, mida sa püüad parandada, jääb sind määratlema.”
„Võrdlus loob puuduse isegi seal, kus seda ei ole.”
„Vastand ei vabasta – ta jätkab sama lugu teises vormis.”
„Kui sa ei vali pooli, kaob sisemine lõhe.”
„Seal, kus ei ole võrdlust, ei ole ka masendust.”
