âPĂŒĂŒa meeldida kĂ”ikidele ja sa ei meeldi kellelegi.â
â Aisopose vaimus
On loomulik soov olla mÔistetud.
On inimlik soov olla aktsepteeritud.
Aga kusagil selle soovi ja iseendaks jÀÀmise vahel peitub vaikne piir, mida paljud ei mÀrka.
Ja sageli juhtub nii, et pĂŒĂŒdes olla kĂ”igile sobiv⊠muutub inimene lĂ”puks kellekski,
keda ta ise enam ei tunne.
đŽđż TĂ€hendamissĂ”na: âMees, poiss ja eeselâ
Mees ja poiss rÀndasid mööda teed, eesel nende kÔrval.
Alguses istus poiss eesli seljas ja mees kÔndis tema kÔrval.
Möödujad vaatasid ja ĂŒtlesid: âVaata seda noort â ise istub, aga vanem inimene peab kĂ”ndima.â
Nad vahetasid kohad.
NĂŒĂŒd istus mees eesli seljas ja poiss kĂ”ndis.
Teised raputasid pead: âKuidas saab tĂ€iskasvanu last niimoodi vĂ€sitada!â
Siis istusid nad mÔlemad eesli selga.
Rahvas pahandas: âVaene loom â kuidas nad teda niimoodi koormavad!â
LÔpuks tulid nad maha ja hakkasid eeslit kandma.
Möödujad puhkesid naerma: âVaadake neid â neil on eesel, aga nad kannavad teda ise!â
Mees jÀi seisma ja vaatas poissi.
âMe pĂŒĂŒdsime kĂ”igile meeldida,â ĂŒtles ta vaikselt, âaga lĂ”puks ei olnud ĂŒkski valik Ă”ige.â
đŽđż Elutarkuse vahetus
Ăpilane kĂŒsis: âĂpetaja, miks on nii raske mitte hoolida teiste arvamusest?â
Ăpetaja vastas rahulikult: âSest inimene kardab kaotada kuuluvuse.â
Ăpilane mĂ”tles hetkeks.
âAga kas siis ei peaks teistega ĂŒldse arvestama?â
âArvestama â jah,â ĂŒtles Ă”petaja.
âElama nende jĂ€rgi â ei.â
Ăpilane vaatas maha.
âJa kuidas ma tean, et ma olen hakanud iseennast kaotama?â
Ăpetaja vastas: âSiis, kui sa lĂ”petad kĂŒsimise: mida mina tunnen?
ja hakkad kĂŒsima ainult: mida teised arvavad?â
Ăpilane vaikis.
âKas siis keegi ei jÀÀgi kunagi rahule?â
Ăpetaja naeratas kergelt.
âInimeste arvamused muutuvad kiiremini kui tuul.
Kui sa ehitad oma elu nende peale, ei seisa miski paigal.â
đŽđż Tarkusehetk â Ă”petajalt
âKui sa pĂŒĂŒad kĂ”igile meeldida,â ĂŒtles Ă”petaja, âannad sa oma suuna teiste kĂ€tte.â
âJa inimene, kelle suunda juhivad teised,
ei jĂ”ua kunagi iseendani.â
đŽđż Ăpilase taipamine
Ăpilane ĂŒtles vaikselt: âMa olen pĂŒĂŒdnud olla see, mida teised ootavadâŠ
ja iga kord olen pidanud muutuma.â
Ta tÔstis pilgu.
âVĂ”ib-olla ei ole kĂŒsimus selles, kuidas meeldida,
vaid selles, kellele ma tahan jÀÀda truuks.â
Sa ei saa juhtida teiste arvamusi.
Aga sa saad juhtida oma valikuid.
Ja see, kes Ôpib nende kahe vahel vahet tegema,
leiab rahu.
KÔigile meeldimine tÀhendab sageli iseenda kaotamist.
Teiste arvamus ei saa olla sinu suuna kompass.
Sa ei pea olema kÔigile sobiv, et olla vÀÀrtuslik.
TĂ”eline rahu sĂŒnnib siis, kui sa oled kooskĂ”las iseendaga.
Need, kes sind pÀriselt nÀevad, ei nÔua, et sa muutuksid.
âOle see, kes sa oled, ja ĂŒtle seda, mida sa tunned, sest need, kellele see ei meeldi, ei loe, ja need, kes loevad, ei pane seda pahaks.â
â Dr. Seuss
âVabadus algab sealt, kus lĂ”peb vajadus teiste heakskiidu jĂ€rele.â
â Epiktetos
đŽđż LĂ”ppsĂ”na
Elu ei kĂŒsi sinult, kas kĂ”ik olid sinuga rahul.
Ta kĂŒsib: kas sina olid iseendaga rahul?
Sest lÔpuks ei jÀÀ meelde see, kuidas sa teistele meeldisid⊠vaid see, kas sa julgesid jÀÀda iseendaks.

