🌾Metafooriine lugu “Põllule peidetud aare”

🌾„Taevariik on põllusse peidetud aarde sarnane, mille inimene leidis ja peitis taas. Rõõmust selle üle läks ta ära, müüs kõik, mis tal oli, ja ostis selle põllu.“
— Matteuse 13:44

Kord elas mees, kes oli kogu elu otsinud midagi, mida ta ise ei osanud nimetada.

Ta töötas palju, kogus vara ja saavutas rohkem kui enamik tema ümber.
Inimesed pidasid teda edukaks.

Aga õhtuti, kui maailm vaikseks jäi, tundis ta hinges kummalist tühjust.

Ta vaatas oma täidetud maju ja laoruume ning mõtles: „Miks ei tunne ma rahu?“

Ühel sügisesel päeval rändas ta läbi väikese küla serva.

Seal märkas ta vana hooletusse jäetud põldu.
Maa oli kivine ja umbrohtu kasvanud ning keegi ei pööranud sellele tähelepanu.

Aga mees tundis seletamatut tõmmet.

Ta kõndis üle põllu ja komistas vana roostes labida otsa.
Midagi ajendas teda kaevama.

Muld oli raske ja niiske.

Mõne aja pärast tabas labidas midagi kõva.

Mees puhastas värisevate kätega maa ning leidis väikese vana puust laeka.

Kui ta selle avas, jäi ta hing hetkeks täiesti vaikseks.

Laegas oli täis kuldseid münte ja haruldasi kalliskive.

Aga veel enam kui aare ise puudutas teda tunne, mis temas tekkis.

Ta tundis midagi, mida polnud tundnud aastaid:
elusust.

Mees kattis aarde uuesti mullaga ning istus kaua põllu serval.

Ja korraga taipas ta midagi kummalist.

Aare ei olnud toonud talle rõõmu sellepärast, et see oli kuldne.

Vaid sellepärast, et ta oli lõpuks leidnud midagi tõeliselt väärtuslikku.

Midagi, mida ei saanud mõõta teiste pilkude ega maailma hinnangutega.

Ta mõistis: kogu elu oli ta otsinud väljastpoolt seda, mis oli tegelikult peidetud sügavale tema enda sisse.

Järgmisel päeval müüs mees ära peaaegu kõik, mis tal oli.

Külaelanikud arvasid, et ta on hulluks läinud.

„Miks sa annad ära nii palju ühe vana põllu pärast?“ küsiti temalt.

Mees naeratas ainult.

Sest keegi teine ei teadnud, milline aare sinna peidetud oli.

Ta ostis põllu.

Ja sellest päevast alates muutus tema elu.

Ta ei elanud enam pidevas rahutuses ega lõputus kogumises.
Ta hakkas töötama põllul oma kätega.

Kevadel külvas ta sinna vilja.
Suvel kuulas tuult kõrtes.
Õhtuti istus vaikuses ja tundis esimest korda, et ta ei pea enam midagi tõestama.

Aastate pärast küsis üks noor rändur temalt:

„Kas sa oled tõesti õnnelik siin, sellel lihtsal põllul?“

Mees vaatas üle kuldse viljavälja ning vastas rahulikult:

„Inimene ei muutu rikkaks siis, kui ta leiab aarde.
Ta muutub rikkaks siis, kui ta leiab lõpuks selle, mis on tõeliselt väärtuslik.“

Rändur küsis: „Ja mis see on?“

Mees puudutas käega oma rinda.

„See, mida ma otsisin maailmast, oli kogu aeg peidetud siia.“

Tuul liikus üle vilja nagu vaikne hingamine.

Ja põld näis hetkeks säravat mitte päikese, vaid millegi palju sügavama valguse käes.

🌾🌾🌾