đŸRahvakalendri Ă€ikese, tule ja suve kĂ”rgpunkti pĂ€ev
OlevipÀeva peetakse Eesti rahvakalendris 29. juulil.
See pĂ€ev on seotud: suve kĂ”rgajaga,  Àikese ja tulega, viljade kĂŒpsemise ning looduse jĂ”ulise eluga.
đż Vanarahvas uskus, et OlevipĂ€eva paiku on suvi oma kĂ”ige vĂ€gevamas hingamises:
- pÔllud on rasked viljast,
- metsad tÀis lÔhnu ja marju,
- ning taevas vÔib olla korraga nii hele kui tormine.
See oli pÀev, mil austati looduse jÔudu ja inimese alandlikkust selle ees.
đŸ PĂŒha Olev ja rahvapĂ€rimus
OlevipĂ€ev on seotud pĂŒha Olaviga, Norra kuninga ja kristliku pĂŒhakuga,
keda peeti: julguse, usu, ja kaitse sĂŒmboliks.
RahvapÀrimuses kandis OlevipÀev aga rohkem looduse ja ilma tÀhendust.
⥠Vanarahvas ĂŒtles: âOlev viskab vĂ€lku.â
SeepÀrast peeti seda pÀeva sageli Àikeseajaks.
Tuli ja vĂ€lk olid vanarahva jaoks korraga: hirmutavad, puhastavad ja pĂŒhalikud jĂ”ud.
đż OlevipĂ€eva kombed ja uskumused
OlevipÀeval jÀlgiti hoolikalt ilma.
đ§ïž Usuti:
- Àike tÀhendas tugevat vilja-aastat,
- vihm nÀitas looduse vÀge,
- ja kuiv ilm tÔotas head koristusaega.
MĂ”nes paigas vĂ€lditi sel pĂ€eval: liigset lĂ€rmi, hooletut tule kasutamist ja tĂŒlitsemist.
Vanarahvas teadis, et inimese viha meenutab vahel Àikest: kui seda ei juhita targalt,
vÔib ta pÔletada rohkem kui vaja.
đŸ OlevipĂ€eva sĂŒgavam tĂ€hendus
OlevipÀev Ôpetab, et tÔeline jÔud ei seisne ainult vÀes.
TÔeline jÔud seisneb oskuses:
- oma jÔudu valitseda,
- oma tuld suunata,
- ja jÀÀda sisemiselt tasakaalu.
đ± Nii nagu tuli vĂ”ib: anda soojust vĂ”i pĂ”letada, vĂ”ib ka inimese sisemine jĂ”ud: luua vĂ”i lĂ”hkuda.
Vanarahvas austas loodust, sest nad mÔistsid: inimene ei ole maailma peremees.
Ta on osa suuremast vÀest.
đż PĂ€rimustarkused ja vanasĂ”nad
âTuli on hea sulane, aga halb peremees.â
â Eesti vanasĂ”na
âĂike puhastab Ă”hku ja rahustab maa.â
â PĂ€rimustarkus
âKes oma tuld ei valitse, pĂ”letab iseenda.â
â Rahvalik tarkusetera
âLooduse vĂ€gi Ă”petab inimest alandlikuks.â
â Eesti pĂ€rimuslik mĂ”te
đŸ VĂ€ike mĂ”tisklus OlevipĂ€evaks
OlevipÀev meenutab, et igas inimeses elab oma tuli.
MĂ”nes pĂ”leb see: rahulikult nagu kĂŒĂŒnal, teises: tormiliselt nagu vĂ€lk taevas.
KĂŒsimus ei ole ainult selles, kui tugev see tuli on.
Oluline on, kas inimene oskab sellega targalt ĂŒmber kĂ€ia.
Sest tuli, mis annab valgust, ei pea kĂ”ike enda ĂŒmber pĂ”letama.
Ja vÔib-olla peitubki OlevipÀeva tarkus teadmises, et suurim jÔud ei ole see,
mis kÔlab kÔige valjemini.
Suurim jĂ”ud on see, mis oskab jÀÀda valguseks. âĄđŸ

