Ta vaatas iga päev kõrgeid puid enda ümber ja ohkas: „Mina tahan ka kiiresti taevasse sirutuda. Ma tahan kasvada kõrgeks, tugevaks ja nähtavaks.“
Ta hakkas kogu oma jõudu tüvesse ja okstesse saatma.
Aga juured jäid nõrgaks.
Kui tuli esimene tugev tuul, hakkas puu kartma.
„Miks ma nii värisen?“ küsis ta vanalt tammelt.
Tamm vastas: „Sest sa tahtsid kasvada ülespoole enne, kui õppisid kasvama sügavusse.“
Noor puu vaikis.
„Aga juured ei paista ju välja,“ ütles ta.
„Just sellepärast nad ongi nii tähtsad,“ vastas tamm. „Kõige olulisem jõud ei ole alati nähtav.“
Sellest päevast alates õppis noor puu juurduma.
Ta lubas vihmal ennast toita.
Mullal ennast hoida.
Päikesel ennast soojendada.
Aastad möödusid.
Tema juured kasvasid sĂĽgavale maasse.
Ja alles siis hakkasid oksad rahulikult taeva poole sirutuma.
Kui tuli suur torm, puu paindus, aga ei murdunud.
Siis mõistis ta:kõrgus ei sünni kiirustamisest, vaid sügavusest.
Inimene ei saa kasvada vaimselt kõrgele, kui ta sisemine vundament on ebakindel.
Turvatunne, keha eest hoolitsemine, kodu, rĂĽtm, loodus, kuuluvus ja usaldus elu vastu on nagu juured.
Need ei pruugi väljast särada, kuid just need hoiavad inimest püsti.
Sügavad juured ei karda tormi. 🌳💙