Millist rikkust kogud sina?
„Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenesele, aga ei ole rikas Jumalas.“
— Luuka 12:21
Ühel päeval kõndisid õpetaja ja õpilane mööda viljapõldu.
Põld lookas viljast.
Eemal ehitas ĂĽks mees aina suuremaid aitu.
Õpilane jäi seda vaatama ja küsis: „Õpetaja, kas rikkaks saada on vale?“
Ă•petaja raputas pead.
„Ei. Jeesus ei hoiatanud rikkuse eest. Ta hoiatas südame eest, mis hakkab rikkust kummardama.“
Elutarkuse vahetus
Õpilane: Millest siis Jeesus rääkis?
Ă•petaja: Ăśhest rikkast mehest.
Tema põllud andsid erakordselt suure saagi.
Ta ütles endale: „Mul pole enam kohta, kuhu kõike seda panna.
Lammutan vanad aidad maha ja ehitan suuremad.
Siis võin öelda oma hingele: Hing, sul on palju vara paljudeks aastateks.
Puhka. Söö. Joo. Naudi elu.“
Õpilane: See kõlab ju mõistlikult.
Ă•petaja: Esmapilgul kĂĽll.
Aga mees tegi ühe vea. Ta mõtles ainult sellele, mida ta omab. Ta ei mõelnud sellele, kelleks ta ise on saanud.
Ă•pilane: Mis siis juhtus?
Õpetaja: Jumal ütles talle: „Sina rumal! Juba täna öösel nõutakse sinu hing sinult ära. Kellele jääb siis kõik see, mille oled kogunud?“
Ă•pilane: Kas siis ei tohigi tuleviku jaoks koguda?
Ă•petaja naeratas.
„Muidugi tohib. Tark inimene valmistub homseks.
Aga ta ei unusta elada täna. Ja ta ei ehita ainult aitu. Ta ehitab ka südant.“
Tähendamissõna “Kaks varakambrit”
Kaks venda elasid kõrvuti.
Esimene kogus kulda.
Iga päev luges ta oma münte.
Teine kogus sõpru. Ta jagas leiba. Aitas abivajajaid. Õpetas lapsi. Toetas vanureid.
Aastad möödusid.
Kui mõlemad lahkusid siit maailmast, jäi esimese kuld luku taha.
Teise head teod elasid edasi inimeste sĂĽdames.
Vana külatark ütles: „Üks kogus seda, mida ta ei saanud kaasa võtta.
Teine külvas seda, mis jäi teda meenutama.“
Tarkusehetk
Õpetaja ütles: „Raha on hea sulane. Aga halb peremees.
Kui inimene kasutab rikkust armastuse teenimiseks, sünnib õnnistus.
Kui inimene hakkab teenima rikkust, kaotab ta tasapisi iseenda.“
Ă•pilase taipamine
Õpilane vaatas viljapõldu.
„Nüüd ma mõistan.
Küsimus ei ole selles, kui täis on mu ait.
Küsimus on selles, kui täis on mu süda.“
Ă•petaja noogutas.
„Just nii. Elu ei mõõda inimest selle järgi, kui palju ta kogus. Vaid selle järgi, kui palju head ta jagas.“
Maine rikkus võib anda mugavust.
Aga ta ei saa osta rahu.
Ta ei saa pikendada elu.
Ta ei saa asendada armastust.
Kõige väärtuslikum vara ei ole see, mis seisab pangas või aidas.
See on usk, armastus, tarkus, lahkus ja headus, mis elavad inimese sĂĽdames.
Neid ei saa varastada.
Neid ei saa inflatsioon vähendada.
Neid saab ainult kasvatada.
„Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenesele, aga ei ole rikas Jumalas.“
— Luuka 12:21
„Sest kus on sinu aare, seal on ka sinu süda.“
— Matteuse 6:21
„Ärge koguge endile aardeid maa peale… koguge endile aardeid taevasse.“
— Matteuse 6:19–20
„Inimese elu ei sõltu tema vara rohkusest.“
— Luuka 12:15
„Kirstul taskuid ei ole.“ — Rahvatarkus
„Head nime hinnatakse enam kui suurt rikkust.“
— Õpetussõnade vaimus
„Jagatud leib maitseb kõige paremini.“ — pärimuslik mõte
„Inimene võib täita oma aidad, kuid ainult armastus täidab südame.“
— Elutarkus
„Suurim rikkus ei ole see, mida sa jätad oma lastele. Suurim rikkus on see, mida sa jätad nende südamesse.“
— Elutarkus
Õpetaja võttis peotäie viljateri ja lasi neil aeglaselt peopesalt maha langeda.
Ta ütles: „Viljatera peab langema mulda, et kanda vilja. Nii on ka rikkusega. Kui seda ainult koguda, jääb ta seisma. Kui seda jagada armastuses ja headuses, hakkab ta kandma vilja, mis ulatub kaugemale kui ühe inimese elu.“