Ühes külas elas vana talumees, kelle aidas hoiti kõige väärtuslikumat vilja.
Kui ta vanaks jäi, kutsus ta oma lapselapsed enda juurde ja andis neile väikese võtme.
„See võti avab minu suurima aarde,” ütles ta.
Lapsed jooksid põnevusega aita.
Nad avasid ukse ja nägid… vanu raamatuid.
Pettunult küsisid nad: „Kus siis aare on?”
Vana mees naeratas.
„Ait hoiab vilja, mis toidab keha. Need raamatud hoiavad tarkust, mis toidab hinge.”
Ta võttis ühe raamatu kätte ja jätkas: „Kes loeb, see leiab – vahel teadmisi, vahel julgust, vahel iseenda. Raamat õpetab vaikides, kuid tema sõnad võivad avada uksi, mida jõud ei ava.”
Lapsed istusid tema kõrvale.
Vana mees avas raamatu esimese lehekĂĽlje.
Mõne aja pärast küsis üks lapselastest: „Vanaisa, kui need raamatud on aare, siis kuhu me need hoiame?”
Vana mees pani käe oma rinnale ja vastas: „Tarkus ei mahu riiulisse. Tema õige koht on inimese südames.”
🌿 Raamat on tõepoolest tarkuse ait, kuid selle suurim ime seisneb selles, et ta muudab inimese südame paigaks, kuhu tarkus võib elama jääda.