🌾 Rukkikülvi ja õunte päev
Rahvakalendris on 29. august tuntud eeskätt setude ja Eesti venelaste pärimuses Ivanoskoroona nime all.
Päeva nimetus on seotud õigeusu kirikukalendri pühaga, mil meenutatakse Ristija Johannese hukkamist. Seetõttu peeti seda tõsiseks pühaks ning hoiduti tavapärasest tööst.
Ivanoskoroona langes aega, mil suvi hakkas sügisele teed andma. Põllutöödes oli tähtsal kohal rukkikülv, aedades aga valmisid õunad. Nii kohtusid selles päevas kaks olulist märki – seeme, mis alles ootab kasvamist, ja vili, mis on juba küpseks saanud.
🌾 Tähendamissõna „Rukkitera ja õun“
Vana talumees istus Ivanoskoroona hommikul maja ees. Ühes käes hoidis ta rukkitera, teises küpset õuna.
Lapselaps küsis: „Vanaisa, miks sa neid niimoodi vaatad?“
Vanaisa tõstis õuna.
„See on tänu.“
Seejärel näitas ta rukkitera.
„Ja see on lootus.“
Laps vaatas teda arusaamatult.
„Aga need on ju ainult õun ja seeme.“
Vanaisa naeratas.
„Õun räägib sellest, mille elu on mulle juba andnud. Rukkitera räägib sellest, mida ma veel ei näe, kuid mille kasvamist usaldan.“
„Kumb neist on tähtsam?“
Vanaisa jäi mõttesse.
„Mõlemad. Kui inimene vaatab ainult seemet, elab ta kogu aeg homses. Kui ta vaatab ainult õuna, võib ta unustada uuesti külvata.“
Ta asetas õuna ja rukkitera kõrvuti lauale.
„Tark inimene oskab teha mõlemat – olla tänulik selle eest, mis on juba küpsenud, ja külvata usuga seda, mille aeg alles tuleb.“
Laps küsis: „Aga miks sa täna ei külva?“
„Sest ka külvajal peab olema päev, mil ta ei tee midagi.“
„Miks?“
Vanaisa vaatas üle vaikse põllu.
„Et meenutada: mina võin küll seemne mulda panna, kuid kasvamist ei saa ma sundida.“
🌿 Pärimustarkuse peegel
Vanarahva elu õpetas kannatlikkust.
Mida külvad, seda lõikad.
Aga külvamise ja lõikamise vahele jääb aeg, mida inimene ei saa tagant sundida.
On aeg tööd teha.
On aeg oodata.
On aeg vilja koguda.
Ja on aeg tänada.
Kõike ei pea tegema korraga.
🌾 Loo sügavam mõte
Ka meie elus on alati korraga rukkiteri ja õunu.
Mõni unistus on alles seeme.
Mõni töö ootab vilja.
Mõni soov vajab kannatlikkust.
Ja mõni kunagine seeme on juba saanud õunaks, mille headust me kiirustades enam märgatagi ei oska.
Seepärast tasub aeg-ajalt küsida:
Mille eest saan täna tänada?
Mida tahan homseks kĂĽlvata?
Ja mille kasvamise võiksin rahulikult elu hooleks jätta?
🌾 Ivanoskoroona vana pärimus meenutab, et elu ei koosne ainult tegemisest.
KĂĽlva, kui on kĂĽlvamise aeg.
Lõika, kui on lõikuse aeg.
Täna, kui vili on küps.
Puhka, kui on puhkamise aeg.
Sest põld ei kanna vilja kiiremini sellepärast, et külvaja tema kõrval muretseb.
„Ole tänulik küpse vilja eest ja usalda seemet, mis alles vaikuses kasvab.“
— Pärimustarkusest inspireeritud mõtisklus