„Sügisel ei küsita enam, mida külvad, vaid vaadatakse, mida oled kasvatanud.“
— Pärimustarkusest inspireeritud mõte
🍂 21. september – sügisene madisepäev
Sügisene madisepäev on 21. septembril. Päev on saanud oma nimetuse apostel ja evangelist Matteuse järgi.
Rahvakalendris jäi see aega, mil suvised tööd hakkasid taanduma ning loodus pöördus üha enam sügise poole. Inimene vaatas üle oma põllu, aida ja varud ning valmistus vaiksemaks aastaajaks.
Madisepäevaga olid seotud ka vanad kombed ja uskumused.
Et suvel sääsed ei sööks, maod ei kimbutaks ja põsed oleksid hästi punased, pruugiti madisepuna — punaseks tehtud jooki või õlut.
Põllumeestele oli madisepäev aga ka tööde ja tavade päev. Mitmed toimingud meenutasid vastla- ja tuhkapäeva kombeid ning nende kaudu püüti mõjutada tulevast saaki ja majapidamise käekäiku.
🍂 Tähendamissõna „Viimane vihk“
Ühel madisepäeval läks vana talumees koos lapselapsega põllule.
Põllu servale oli jäänud veel üksainus viljavihk.
„Vanaisa, miks sa seda ära ei vii?“ küsis laps.
„Las ta seisab veel natuke,“ vastas vanaisa.
„Aga saak tuleb ju kokku korjata.“
Vanaisa noogutas.
„Tuleb küll. Kuid inimene peab oskama enne uut aega ka vaadata, mida möödunud aeg talle andis.“
Nad seisid vaikides põllu ääres.
„Kas hea aasta oli?“ küsis laps.
„Kõike oli,“ vastas vanaisa. „Päikest ja vihma. Mõni seeme kasvas, mõni ei läinud idanemagi. Mõni asi läks nii, nagu tahtsin, mõni hoopis teisiti.“
„Kas siis halb aasta?“
Vanaisa naeratas.
„Ei. Aasta ei pea andma kõike, mida inimene tahtis, et tal oleks midagi, mille eest tänulik olla.“
Ta võttis viimase viljavihu ja ulatas lapsele.
„Nüüd võime koju minna.“
🍂 Tarkusehetk
Sügisene madisepäev tuletab meelde, et elulgi on oma aastaajad.
On aeg külvata.
On aeg kasvatada.
On aeg koguda.
Ja on aeg lahti lasta ning tänada.
Me ei pea igast möödunud ajast kaasa võtma kõike.
Võtame kaasa selle, mis meid kasvatas.
Õpime sellest, mis ei õnnestunud.
Täname selle eest, mis valmis sai.
Ja jätame põllule selle, mille aeg on möödas.
🍂 Lõppmõtisklus
Vanarahvas elas looduse rütmis ja teadis, et inimene ei saa lõputult ainult külvata ja teha.
Ka kogumiseks, lõpetamiseks ja puhkamiseks peab olema aeg.
Sügis küsib meilt vaikselt:
Mida oled sel aastal kasvatanud?
Mida tahad endaga kaasa võtta?
Ja millest on aeg lahti lasta?’
„Tark ei hoia sügisel kinni lehest, mille puu on juba vabaks lasknud.“
— Ajatu elutarkus
🍂🍂🍂