„Koolis teada ma sain, mida taipas kord vannis Archimedes! Ma tean!“
— Priit Aimla, „Tean, ei tea“
Täna tuletan endale meelde, et teadmine ja tarkus ei ole üks ja sama.
Ma võin teada palju fakte, lugeda raamatuid, kuulata tarku inimesi ja koguda elukogemusi. Kuid sellest üksi ei piisa.
Tarkus algab sageli hoopis hetkest, mil julgen öelda: „Ma ei tea.“
Ma ei pea igas vaidluses tõestama, et minul on õigus.
Ma ei pea igale kĂĽsimusele kohe vastust leidma.
Ma ei pea oma arvamust kaitsma ainult sellepärast, et olen seda kaua uskunud.
Täna olen valmis kuulama, küsima ja vajadusel oma seisukohta muutma.
Ma jätan oma teadmiste kõrvale ruumi uudishimule.
Sest inimene, kes arvab, et teab juba kõike, sulgeb ukse õppimisele. Inimene, kes julgeb tunnistada, et veel ei tea, jätab ukse avatuks.
Ja ma hoian alles ka väikese huumorimeele.
Kui avastan, et olin milleski täiesti veendunud ja siiski eksisin, ei pea ma ennast selle pärast hukka mõistma. Võin naeratada, õppida ja edasi minna.
💞 Täna ei küsi ma ainult: „Mida ma tean?“
Küsin ka: „Kas see, mida ma tean, aitab mul elada targemalt, lahkemalt ja teadlikumalt?“
Sest teadmiste hulk ei näita veel inimese tarkust.
„Teadmine ütleb: „Ma tean.“ Tarkus oskab küsida: „Mida ma selle teadmisega peale hakkan?““
— Ajatu elutarkus
💞 Mina ulatan mõtte. Sina otsustad, kas sellest saab sinu tänane kokkulepe.